neljapäev, 4. november 2010

Tasulise kõrghariduse ühest ohust ja rakendusuuringute hädadest

Ma olen siin ka vist maininud, et tasulise-tasuta (või omaosalusega/omaosaluseta või riigi poolt kinnimakstava/tulusaaja poolt kinnimakstava) kõrghariduse debatis kipuvad meil argumendid baseeruma liigselt emotsioonidel ja nii mõnigi tava-argument osutub lähemal vaatlusel sootuks plaanitule vastaspoolt toetavaks (teinekord sellest vbla pikemalt).  Tänases Postimehes on nüüd üks näide sellest, mis võib mind ennast panna muretsema "tasulise" kõrghariduse pärast - britid tõstavad õppemaksu.

Tegelikult on tehniliselt tegu maksimaalselt lubatava õppemaksu tõusuga - erinevalt artiklisväidetust ei otsusta riik seal vähemalt minu mälu järgi õppemaksu vaid selle maksimummäära). Aga mis oli brittide kogemuses paljudele veidi üllatav, oli see, et vähemalt vana määra korral otsustasid - ja suutsid - praktiliselt kõik ülikoolid nõuda justseda maksimaalset, hinnakonkurentsi ei tekkinud.

Õppemaksu tõus ei ole sugugi alati ja üheselt negatiivne nähtus - kui see näitab, et inimesed tahavad kvaliteetsemat haridust ja on selle nimel nõus rohkem maksma, siis just vastupidi - nad saavad, mida tahavad, ühiskondlik tulu ainult tõuseb. Aga minu probleem on selles, et kas meil on piisavalt konkurentsi ülikoolide vahel, et me saame rääkida kvaliteedi tõusust? Võibolla on tegu lihtsalt kõrghariduse poolt tekitatud tulude ümberjagamisega õpilastelt teatud mõttes monopolidena käituvatele ülikoolidele (ja - miks mitte - õppejõududele)?

Ma ei tea. Selliste situatsioonide hindamise jaoks ei ole ka häid ja kiireid empiirilisi teste (erinevalt näiteks kõrghariduse tasulisuse mõjust hariduse jaotusele erinevate sotsiaalmajanduslike kihtide vahel) - me saame seda hinnata heal juhul mõnikümmend aastat peale fakti, arvestades, millist dünaamikat see tekitab (kas õppejõudude kvaliteet, ülikoolisüsteemi efektiivsus paraneb tänu lisarahale, või kasutavad nad lihtsalt ära oma poolmonopoolset seisundit ja tegu on nullsummamänguga).

Sellega seoses meenub mulle, et SA Archimedes (tänud neile mu praeguste õpingute väga lahke finantseerimise eest muuseas :)) kuulutanud välja konkursi keskkooliõpilaste küsitlemiseks, mille tulemusena nad soovivad saada teada näiteks õppemaksu mõju ülikooli minekule jne. No ei saa sellist asja üksnes küsitlusandmete pealt hinnata, mitte kuidagi ei saa. Igaüks, kes tõsise näoga hindab, on kas lihtsalt rumal või petab tellijat. Kui muidu ei usu, siis uurigu brittide eelmisele reformile eelnenud küsitluste tulemusi keskkooliõpilaste seas ja reaalset käitumist (kõrgharidusmaksu diskussiooni ajal vastasid paljud, et nad maksmise korral õppima ei lähe, reaalselt läks täpselt sama seltskond, aasta-paar hiljem andsid ka küsitlused samasuguseid tulemusi edasiõppimisplaanidest kui varem - neil küsitlustel puudub ennustusväärtus). Küsitlusandmete kasutamine eeldab eelnevat valiidsuse testimist, konkreetse küsimuse puhul ei ole selleks ühtegi mõistliku vahendit.

Aga see pole muidugi Archimedese-spetsiifiline probleem - peagi peaks vist tulema välja järjekordne innovatsiooni-uuring, kus ülesandepüstitus oli samasugune - leidke toetuse mõju innovatsioonile kasutades andmeid, mille seosetust igasuguse reaalse mõjuga on maailmas korduvalt näidatud. Eks me näe, kas ma eksin, kui see välja tuleb (ei ole uurinud, kes seda tegema hakkas), oleksin kole õnnelik, kui see ei osutuks mõttetuks raharaiskamiseks.

Kui palju on Eestis uurimisasutusi või sotsiaalteadlasi, kes julgevad teha pakkumise kujul, mis võimaldaks midagi sisulist ütelda, või ausalt kirjeldada, mida need tulemused ütlevad ja mida mitte?

Hiljuti ilmus (või peagi ilmub) näiteks analüüs elukestvast õppest. Kahe meie tugevaima ühiskonnateaduste uurimisasutuse koostöös. Tunnen pea kõiki tegijaid - tugeval tasemel tegelased. Ärge palun pahandage. Aga kus on hambad, kus on teadlase kriitika? Mis mõte on nende mugavate tulemuste esitamisel - elukestev õpe on tähtis, sest Euroopa Liidu mingi raport peab seda tähtsaks, vot meil 60-aastased õpivad vähem kui 30-sed, tuleks teha spetsprogrammid nende jaoks... Miks, no krt miks??? Elukestva õppe tähtsus lähtub tema produktiivsusttõstvatest omadustest. 30-aastastel on märksa pikem tööiga ees, nad peavadki rohkem õppima. Täna kuulsin muuseas siseinfot, et Maailmapank annab varsti välja analüüsi, kus teatab, et ta loobub igasugusest toetusest elukestvale õppele - produktiivsusevõit on lihtsalt sedavõrd väike. See ei ole mingi üllatus, see ei tugine tõenäoliselt nende originaaltulemustele, vaid olemasolevate ja kõigile kättesaadavate uuringute kriitilisele kokkuvõttele. Kui me jällegi tarbimisväärtusele keskendume, siis ma kardan, et kino toetamine on efektiivsem.

Ma täiesti mõistan elukestva õppe kontseptsiooni muuseas, aga ma absoluutselt ei mõista mõõdikut, mida kasutame, või kuidas me lubame sel kriitikavabalt oma elu elada.

Igasuguste teadus- aga ka rakendusuuringute tegemisel võiks kusagil teadlase/analüütiku tagaajus alati olla üks pisikene küsimus - kas ma usaldaksin ennast arsti kätte, kes lähtub samasuguse metoodikaga, samasuguse kriitikaga tehtud uuringust? Kes lähtub sama tugeval või nõrgal alusel olevatest järeldustest. Muuseas - vastus ei ole siin alati see, et kõik peab lõplikult tõendatud olema, kaaluda tuleb ka kasuga/kahjuga, mis mingist järeldusest tulevad, aga need kaalutlused on mõistlik läbi mõtelda ja välja ütelda.

2 kommentaari:

Ott Toomet ütles ...

Hää point. Kaks seotud asja siia juurde:

* paljud uurijad vist ei saa isegi aru kas nad suudavad midagi näidata või mitte. Viiteid ei oska anda (ei loe sedalaadi kirjandust eriti).

* Teinekord nõutakse võimatut. Näiteks kui tellija soovib tööturu programmide/elukestva õppe/tulumaksu reformi/... mõju analüüsi, siis ei anta endale aru et niisuguse hindamise tarvis vajalikku informatsiooni ei ole olemas. Soovitakse tulemust ja eelistatakse seda kes uhkemat tulemust lubab.

Unknown ütles ...

No nõutaksegi võimatut. Või midagi imelikku. Misjärel tekib negatiivne selektsioon pakkujatest. Vastavad need, kes näevad võimalust asja hinnapiirides ära teha. No ja kui klient ka veel rahul on, siis miks mitte. Lihtsalt - tulemusel pole küsimusele sisulise vastamisega muidugi erilist seost (mis pole tihti ka liiga oluline - eks iga amet aja ikka oma asja). Kuna sellised raportid lähevad kole lihtsalt läbi, siis ongi tekkimas mingi pseudoanalüüsi standard ja keegi oma maine pärast ka kartma ei pea.

Eesti väiksuses ka probleem - ei ole seda sisemist kriitilist massi erinevate teemade juures, mis paneks vähemalt sellele mõtlema, et mida mu konkurent arvaks või ütleks sellise jama kohta.

Ühiskonnateaduste skeptik.ee-d oleks Eestile vaja :)