Esmaspäev, 19. mai 2008

Olukorrast majanduses

[Taustaks - see on siis kirjutatud enne, kui maailmamajanduse kriis meieni jõudis.]

Mõni päev tagasi avaldati uued esimese kvartali SKP numbrid. Sesoonselt korrigeeritud kvartaalne langus (jooksev majanduslangus aastases arvestuses 7,8%) oli mõnevõrra suurem, kui pakkuda oleks julgenud (kuigi jooksev langus päris ootamatult ei tulnud - sai seda veebruarist alates mõnel pool ka välja öeldud/kirjutatud). Nii et esimest korda saame rääkida mitte enam majanduskasvu alanemisest, vaid reaalsest langusest. Mida nagu eriti tähele pole pandud (mitte et selles midagi halba oleks, paanika tehti ära juba siis, kui selleks põhjust veel polnud, miskipärast tähendab majanduskasvu numbrite avaldamine paljudele niikuinii märguannet, et nüüd võib aju välja lülitada ja mingeid täiesti seosetuid avaldusi tegema hakata). Lihsalt ajakirjandus (ja Statistikaamet) räägivad "majanduskasvust esimeses kvartalis", kuigi tegu on aastase kasvuga esimesest kvartalist möödunud aastal kuni esimese kvartalini sellel aastal. See tähendab, et selles 0.4%-s "esimese kvartali majanduskasvus" on sees ka kasv, mis pärit möödunud aasta teisest, kolmandast ja neljandast kvartalist.

Aastase kasvu avaldamine ei ole iseenesest halb - kvartaalselt kõigub see number (ka sesoonselt korrigeerituna) nii palju, et aastane silumine on üldjuhul täiest omal kohal. Statistiline viga on niikuinii suur; olukorras, kus aastavahetusel toimusid mitmed muutused (aktsiisid jne), võis osa majandusaktiivsust liikuda kvartalite vahel; sesoonne korrigeerimine on ka paratamatult meie andmetel üsna ebatäpne jne. Aga sellistel pöördepunktidel tuleb keskenduda jooksvale kasvule. Fakt on see, et viimased 4-6 kuud oleme elanud juba täiesti korraliku majanduslanguse tingimustes (ja ma veel mõtlesin, et miks mu magistritöö ei edene...). Nii et mu meelest ei peaks me praegu rääkima stiilis, et "võibolla tuleb varsti majanduslangus, oh jummal, mis siis küll veel saama hakkab", vaid - "näete, esimene kvartal olime päris korralikus languses. Selline see elu siis kiire languse ajal on." Pole mõtet karta paaniliselt tonti, kes tegelikult juba külas käinud, kes teab, äkki mõtleb praegu endamisi, et miks talle juba kohvi ei pakuta.

Inflatsiooniga on sama lugu - kui tegu on struktuurse šokiga (ühesõnaga muutusega, mis tõenäoliselt ei ole statistiline ega kao järgmiste kuude andmetega siludes ära, nagu vähemasti praegu kütuse ning toiduainete hindadega juhtunud on), tuleks vaadata jooksvat inflatsiooni, mitte aasta oma. Praegu leierdab ajakirjandus iga kuu uuesti 10%-lisest inflatsioonist, kuigi tegelikult toimus hinnatõus suures osas sügisel, ning meie jooksval inflatsioonil pole suurt häda midagi (analüütikute töö teeb see muidugi lihtsaks - väga mugav on ennustada, et sügisel inflatsioon langeb :)).

Pehme või raske maandumine?

Sõltub kuidas defineerida. Mõnikord nimetatakse raskeks maandumiseks kiire majanduskasvu muutumist majanduslanguseks. Sel juhul on raske maandumine käes. Mina eelistan struktuursemat vaadet - maandumine on raske, kui see viib pikaajalisse majanduslangusesse või -stagnatsiooni (ühesõnaga võtab maha pikaajalist kasvupotentsiaali). Seda me veel ei tea. Ja siin ongi peamine küsimus.

Üldiselt olen ma optimist:

Esiteks - nii teine kui kolmas kvartal tuleb ka aastane kasv negatiivne. Neljandas kvartalis aastane langus aeglustub (ehk näeme ka jooksvat kasvu?), kuid jääb aasta arvestuses paari protsendiga miinusesse (siia on enamvähem sisse arvestatud tugevnev surve krooni vastu kusagil sügisel, mis alandab uute laenude ja investeeringute mahtu). Töötus kasvab sügiseks-talveks üle 6% (mis pole midagi hullu, pigem normaalse oleku taastumine, sinna kanti ta ilmselt jääbki pikaks ajaks, üle 10% oleks paha).

Teiseks - erinevalt teistest, kes näevad ka 2009. aastat tumedates toonides (ja muuseas teooria tugeval toetusel - 2009 aasta stagnatsioon oleks praegu suhteliselt safe bet võrrelduna traditsiooniliste majandustsüklitega), usun ma korraliku majanduskasvu taastumist, mis kiireneb läbi aasta. Ma ei üllatuks 5%-lise aastakasvu peale. Tingimusel, et maailmas ja eriti Ida-Euroopas mingit suuremat sorti jama ei teki. Miks? Sest me reageerime lihtsalt kiiremini, kui kõik seni arvasid. Vaba majanduse võlu ja valu - me teeme selle kohandumise aastaga läbi. Laenuraha sissevool stabiliseerub uuel tasemel selle aasta lõpuks ning kinnisvaraarendus hakkab tasapisi taastuma (ehkki selle normaliseerumiseks tuleb ilmselt 2009-nda aasta lõpuni oodata), mistõttu see osa, mis praegu võrreldes möödunud aasta sama ajaga meil majandusaktiivsusest väiksem on, enam edasiseks languseks põhjust ei anna. Sisemajanduse tarbimine tuleb tagasi uuele stabiilsele tasemele.

Kust ma need numbrid võtsin? Laest. Ükskõik, kes väidab oma numbrite kohta midagi muud, ajab praeguses majandussitatsioonis segast (ok, tegelikult võtan nad praegu seda kirjutades rohkem laest, kui vaja oleks, võiksin vähemalt veidi majanduskasvu muutuse struktuuri arvestada, aga ei ole praegu aega). Numbrid tulevad laest, dünaamika sellest, kuidas ma usun meie majandusmudelit käituvat.

Tagantjärgi - võibolla juba mõne kuu pärast - saab olema naljakas seda postitust lugeda. Ja ma annan endale sellest täiesti aru. Nagu ka sellest, et 2009 aasta tugevat miinust ja pikemat stagnatsiooni oleks tegelikult olemasoleva statistika pealt väga lihtne ja loogiline taganjärgi seletada. Traditsioonilistes majandusmudelites ei saaks outlier olema ja eraldi seletust nõudma mitte stagnatsioon, vaid kasv aastal 2009. Aga Eesti on alati outlier olnud.

No ja teiselt poolt on seestpoolt vaatajad alati liiga optimistlikud olnud ja oma riiki eriliseks pidanud :)

Krooni kurss

Nagu mainitud, siis ma usun, et näeme rünnakut krooni vastu. Arvatavasti sügisel. Selle ootus on lihtsalt igasse tänapäevase haridusega majandusanalüütikusse sisse kirjutatud, kui ta näeb meie statistikat. Püüan mingil päeval, vähemalt enne sügist kirjutada siia midagi valuutakomitee süsteemist, mis on selle positiivsed ja negatiivsed omadused ja perspektiiv. Ka majandusinimeste foorumeid lugedes tundub, et seda ei tunta hästi ka siinmail, välismaal niikuinii mitte. Võibolla kirjutan ka midagi täpsemalt oma nägemusest riigi võimaluste kohta - praegu lihtsalt nii palju, et andku taevas meile nüüd oidu hoiduda lollist poliitikast ja politikaanlusest. Riigid teevad sellistes olukordas reforme. Kes kehtestab hinnakontrolli, kes tollid, mõni natsionaliseerib osa majadusest, mõni hakkab raha kokku laenama ja tulevaste põlvede arvel elama (kõik näited riikide reageerimisest praegusele globaalsele jahtumisele viimase paari kuu jooksul). Väga, väga vähesed teevad midagi mõistlikku. Mina ei tea, mis see mõistlik asi olla võiks. Aga ma koledal kombel kardan neid, kes "teavad". Ei välista, et meie praegune langus viib stagnatsiooni ning võtab maha pikaajalist kasvupotentsiaali, aga võib küll üsna kindel olla, et poliitiline tõmblemine tähendab seda, et oleme kümne aasta pärast vaesemad, kui ilma selleta oleksime.

Meie praeguse majanduslanguse põhjus pole mingite arengumootorite ärakukkumine vms. Arengumootor on ikkagi ainult selline asi, mis mõjutab pikaajalist kasvu. Meil on praegu tegemist selgest ülekuumenemisest väljatulemisega. Nagu ühes blogis USA majanduslanguse kohta kommenteeriti - kui me kõik teame, et buumi ajal oli majandusaktiivsus liiga kõrge, siis miks me nii paaniliselt peame selle alanemist halvaks asjaks?

Igal juhul - mõeldes teise kvartali tulemuste saabumisele (ja keskmise internetikommentaatori tüüpilisele reaktsioonile) kisub mõte vägisi Gerd Kanteri peale. Ole nüüd tubli! :)

Midagi meie majandusarengu konteksti panemiseks. All graafikul on kokkuvõtvalt Eesti majandusareng aastatel 1995-2007 (ülekuumenemise faas algab 2005 ja lõpeb 2007 keskel). Eesti on tänasest Soomest sama kaugel, kui Eestist endast aastal 2000. On, mille üle mõelda.


mnjah, see graafik ei näe siin kuigi hea välja, vbla pärast aega ta paremasse formaati geneerida, aga igal alamgraafikul on näitaja absoluutsena ja muuduna, kõrvuti olevatel graafikutel on muutuse skaala sama, ja ma püüdsin ka tarbijahinnaindeksi normaliseerida sarnaseks palgakasvule (ehk see, kui palju keskmise palga kõver kõrgemal THI kõverast, näitab kui palju reaalpalk on kasvanud).

kirjutatud sõprade (tervitan Jaanust) ja magistritöö pealekäimisel (muutsin täna tiitellehel aastaarvu ära - nüüd on seal 2011 senise 2010 asemel)

Teisipäev, 22. jaanuar 2008

No kui see ei ole uskumatu, siis mis on? Maailmapanga tulevase peaökonoomiku elulugu.

Ma olen küll mõtelnud siia blogisse kirjutada nädalasi kokkuvõtteid maailma majandusblogide paremikust, kuid esialgu täidab seda funktsiooni kõrvalasuv google readeri jagatud palade valik. Ent täna sattusin ikka millegi täiesti uskumatu otsa, mis lihtsalt nõudis jagamist... ja selleks on tulevase Maailmapanga peaökonoomiku Yustin Yifu Lin'i elulugu.

Vend - olles mustersõdur Taiwani armees (mis maksis ka tema MBA eest) - põgenes 1979 aastal Taiwanist ujudes Hiinasse. Et õppida seal marksistlikku poliitökonoomikat (MA 1982). Jättes muu hulgas maha oma naise ja lapsed (kes said tema saatusest teada aastaid hiljem... Taiwan nimelt nimetas ta näo säilitamiseks teadmata kadunuks). Ok. Juhtub. Vähemalt väheusutavates filmides. Ainult et järgmisena kaitses ta 1986 oma PhD Chicago Ülikoolis (mnjah - kes majandusteaduse akadeemilisest poolest suurt ei tea, peaks Milton Friedmanist, Chicago koolkonna ühest peamisest suunanäitajast, ikka kuulnud olema), hakkas edukalt publitseerima tippajakirjades. Ning pöördus tagasi Hiinasse Pekingi ülikooli majandusprofessori kohale. Nüüd on ta siis valitud Maailmapanga peaökonoomikuks (chief economist).

Justin Yifu Lin wikipedias
ja
Marginal Revolutioni artikkel, mis mu tähelepanu sellele juhtis.

Ütelge mulle palun keegi, et mu lõunast hangit seedekulgla probleemid pole asunud kõrgema närvisüsteemi kallale.

Sedakorda toodud teieni europrojekti aastaaruande kirjutamise asemel (kuidas on meie välisprofessori poolt antud avaliku halduse loengud muuseas mõjutanud naisettevõtlust Eestis? Ja see on veel selline normaalse kõlaga küsimus, muidu peaksite mind päris hulluks).