Postitusi mujal

Viimasel ajal paar blogipostitust kirjutatud, aga teistesse kohtadesse.

Siin räägin sellest, kuidas teha Eesti kaarti R-is. Ja siin vanuse ja palga profiilidest Eestis ja mujal maailmas.

Elukvaliteedist ja statistika aastaraamatust

Mulle meeldib see suund, kuhu Statistikaamet viimasel ajal pöördunud on. Avatud on blogi, kus andmeid tihti täiesti kvaliteetselt lahti räägitakse, hoiatatakse tüüpiliste väärkasutuste eest, pöördutud näoga varasemast rohkem avalikkuse poole.

Aga tööõnnetusi kipub ikka aegajalt juhtuma. Üks neist oli minu meelest eile. Hommikul märkasin Eesti statistika aastaraamatu tutvustavates artiklites [Postimees], et leibkondade keskmine elukvaliteet olevat meil "ligikaudu samal tasemel kui 2003. aastal". Jäin mõtlema, et kuismoodi nad siis sellise tulemuseni jõudnud. SKP meil viiendiku võrra kõrgem kui 2003, ikka pigem 2006 kanti (võrdluseks - erinevus on suurem kui buumi tipu ja kriisi põhja vahel).

Allikas: Statistikaameti andmebaas

(Igaks juhuks ütlen ära, et siin graafikul on hinnatõusuga juba arvestatud - alati räägitakse SKP reaalkasvust - põhimõtteliselt sellest, kui palju nänni me rohkem toodame, teenuseid rohkem teeme. Hinnataseme muutusest tuleb veel juttu.)

Võibolla arvestavad tööpuudusega? See meil tõesti kõrge, kindlasti mõjutab elukvaliteeti, aga 2003. ja 2004. aasta tööpuuduse vahe oli marginaalne. Ka siis oli tööpuudus üle 10%, see langes järsult alles buumiaastatel 2005 ja edasi. 

Allikas: Statistikaameti andmebaas

(Siin graafikul on tegu uuringupõhise töötusega - küsitlusandmete pealt hinnatud inimeste arvuga, kes otsivad tööd ja on valmis lähinädalatel tööle asuma, sõltumata sellest, kas nad on registreeritud töötuna või mitte.)


Kuna seda 2003. aasta tasemel olemist juba nii sotsiaal- kui muidumeedias faktina kuulutati ja mulle see mitmeid teisi tarbimise ja sissetulekute andmeid arvestades kummaline tulemus tundus, ei jäänud üle muud kui allika - Eesti statistika aastaraamat 2012 - enda juurde minna. 


Ja tõepoolest, lk 117 leiame sealt sellise lõigu:

"Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud ehk sundkulutused. Sundkulutuste osatähtsus kogukuludes näitab leibkonna elukvaliteeti kõige paremini. [minu rõhutus] 2011. aastal oli sundkulutuste osatähtsus eelarves samal tasemel (45%) nagu aasta varem, seega elukvaliteedis olulisi muutusi toimunud ei ole. Siiski on elukvaliteet halvem kui enne  majanduslangust. Võrreldes 2007. aastaga oli sundkulutuste osatähtsus 2011. aastal 6 protsendipunkti suurem ehk samal tasemel 2003. aastaga."

No vot mina sellist asja väita ei julgeks. Vaidleks kohe koledasti vastu ja seesama Eesti 2003-2011 on üheks heaks näiteks, miks on väga raske uskuda eeldust, et "sundkulutuste osakaal elukvaliteeti kõige paremini näitab".

Ok, me kulutame praegu sama suure osa oma sissetulekust toidu ja eluaseme peale kui aastal 2003, kas see tähendab, et me saame endale sama palju lubada kui saime aastal 2003? Ei pruugi tähendada.

Võibolla on meie sissetulek kasvanud? Kui tarbime üks päev ühe õuna ja ühe pirni, mis sama palju maksavad, ning järgmine päev kaks õuna ja kaks pirni, siis kuigi tarbimise suhe on jäänud samaks - 50% kuludest läheb õuntele, on meil ju elukvaliteet ikka parem?

Samas on - tõsi - raske oodata, et inimesed kaks korda rikkamaks saades rohkem sööma hakkaksid ja suurema eluaseme soetaksid. Ehkki 2003. ja 2011. aasta vahel oli tõesti üks periood, kus paljud pidasid tarvilikuks omale uuem, parem ja tõenäoliselt kulukam eluase hankida (ehk tarbime võibolla tõesti "rohkem" eluaset), on siin mängus teine efekt: toidu ja eluaseme hinnad on lihtslat kasvanud rohkem kui teiste kaupade omad ning kuigi me võime tarbida neid enamvähem sama palju kui varem, siis toidust ja peavarjust üle jääva rahaga saame osta rohkem muud kaupa. Kujutame eelmises näites ette, et pirnide hind tõuseb kahe euroni, õunte hind jääb ühe peale. Kui me nüüd teenime varasema kahe euro asemel neli, ostame kaks õuna ja ühe pirni, siis kulutame jälle kummabi peale 50%. Kuid kuidagi ei saa öelda, et meil sama hea olla oleks kui varem - nüüd on ühe õuna asemel kaks.


Elukvaliteet võib oluliselt tõusta või langeda sõltumatult sellest, et toidu ja eluaseme peale sama protsent sissetulekust läheb.


Vaatame täpsemalt. Aastal 2003 kulutas üks leibkonnaliige aastas keskmiselt ligi 2000 eurot, sellest ligi 900 toidu ja eluaseme peale. Aastal 2011 ligi 3200 eurot, sellest ligi 1430 toidu ja eluaseme peale. Kätte jäi (peale neid kulusid) vastavalt 1061 ja 1747 eurot ehk 2011 jäi kätte 65% enam nominaalseid eurosid. Kuid siin ei ole arvestatud veel hinnamõjudega - selge on see, et hinnad tõusid sel perioodil, 2011. aastal sai euro eest vähem kraami kui 2003. aastal, nii et küsimus on selles, kas kaupade hinnad tõusid sama palju kui sundkuludest üle jääv sissetulek. Igasugune täpne võrdlus on siin mõttetu - me tarbime teistsuguseid asju, kui tarbisime 2003. aastal, kuid mingi umbkaudse pildi Statistikaameti abiga saab.

Hinnad tõusid sel perioodil Statistikaameti andmetel keskmiselt 42.3%, ehk kokku (ühes toidu ja eluasemega) said inimesed aastal 2011 tarbida ca 16% rohkem kui aastal 2003 (reaalpalga tõus ei ole muuseas alati kõige parem majandusedu näitaja - väline hinnasurve ja ostukorvi koosseis võivad siin ära petta, aga sellest teine kord). Peamiselt tuleb see vahe justnimelt mittesundkuludest. Nende hinnad tõusid samal perioodil vaid ca 27% (pole vahet, kas kaaluda 2003 või 2011 ostukorviga). Ehk neid sai aastal 2011 tarbida ca 30% rohkem võrreldes aastaga 2003.

Järgmisel graafikul kõikmõeldavad hinnaindeksid ja asjad peal. Ülemine punane punktiirjoon näitab, kui mitu korda on 2011. aasta sundimatud kulutused suuremad 2003. aasta omadest ning alumine sinine punktiirjoon, kui palju on nende sundimatute kulutuste hinnatase kasvanud sel ajal.

Allikas: Statistikaameti andmebaas, autori arvutused

[Arvutused on muuseas mingil üsna ebasõbralikul kujul kontrollimiseks olemas siin. Öösel tehtud, ei saa vigu päris välistada.]

Sundkulude dünaamika jälgimine on kindlasti huvitav ja mitut moodi kasulik. Lihtsalt nende andmete pealt ei saa ütelda, et elukvaliteet oleks 2011 olnud sama, mis aastal 2003. Veelgi vähem saab sundkulude osakaalu järgi riike võrrelda. Vastasel korral peaksime pidama oma elukvaliteeti suuremaks nii USAst, Kanadast, Saksamaast, Suurbritanniast, Šveitsist, Soomest jne, kus kõikjal tundub vähemalt selle allika järgi eluaseme ja toidu peale minev osakaal sissetulekutest kõrgem, kui Eestis.

Pensioni kogumisest

Pensionist kirjutasime Centari rahvaga: Sambad, lapsed ja maarjakask.

Trailer:

"Iga mees, kes ütleb, et ära pensioniks raha kogu, kasvatab sellega oma laste maksukoormust. Minu laste oma ka, kurat!"

"Arvatakse, et kui pensionifondi tootlus on väike, siis ei tasu investeerida ja mõistlikum on raha täna ära kulutada. Vastupidi – pead veel rohkem kõrvale panema! Kui 100 aastat tagasi mõni mees talvekartuli sügisel ära sõi, seletades et võib-olla läheb osa muidu mädanema, siis kevadel ta oma tarkust enam teistele kuulutada ei saanud."

"Mina kui potentsiaalne pensionär püüan küll valmis olla ka kõige hullemaks – mis siis saab, kui ühel päeval pensioniiga käes, katsud pulssi ja tuksub, kurivaim, endiselt?"

"Juhtub poisi asemel tüdruk sündima, on pension kohe kolmandiku võrra väiksem?"

"Ega investorvanem mind doktorantuuri küll lubanud ei oleks!"


Tekst täismahus siis siin: http://www.centar.ee/blog/?p=207

Ühe hüpoteesi lugu - kas iga uus põlvkond on eelmist ületanud?

Meie koolikatkestamise raportist (või õieti kirjeldusest, kuidas erinevate haridustasemetega inimestel täna Eestis läheb) on põhitähelepanu saanud mu poolt raporti esitlusel räägitud lugu noortest (ega ma muidu oleks seda rääkinud, kui ma poleks teda huvitavaks pidanud :)). Ainus jama, et seda peetakse - mitmeti minu enda süül - raporti osaks või tulemuseks, mida ta tegelikult ei ole. Proovin kirjutada, mis ta on:

Olen suht pikka aega mänginud küsimusega võitjate põlvkonna olemasolust. 2004 olen esimest korda andmeid selle pilguga piinanud. Juba tol korral oli näha, et võitjapõlvkonda, kes on üle (vähemalt palgasissetulekult) nii eelnevast kui järgnevast, pole olemas (90-ndatel arvati, et üks põlvkond paneb kõik soojad kohad kinni, järgmistel pole midagi teha).

Mu andmed (Eesti tööjõuuuring ehk ETU) olid liiga kehvad, et teha mingeid järeldusi dünaamikast - kas uus põlvkond kasvatab oma tulu veel kiiremini? Kas vanemal põlvkonnal sõltub uute oludega kohandumiskiirus vanusest? Kas me äkki saame rääkida "majandussüsteemi-spetsiifilisest" inimkapitalist? Seniste, plaanimajanduse-spetsiifiliste teadmiste ja oskustega polnud midagi teha, nüüd tuli uusi hakata üles ehitama. Kuidas erinevad põlvkonnad sellega hakkama said? Need küsimused jäid tookord vastuseta.

Möödunud aastal ehitasin järjekordselt ETU pealt Eesti vanuse-palga profiile ja tulemus tuli see, mida ma üldjoontes teadsin - noortel, kõrgelt haritutel läheb Eestis päris hästi. Aga mulle jäi silma, et 90-ndate alguses lõpetanud tundusid olevat andnud oma kõrgeimapalgalise positsiooni üle 90-ndate lõpus lõpetanuile.

ETU andmed, eriti noorte kohta, ei ole liiga usaldusväärsed - noori ei saa kätte. Selleks, et üldse neid vanuse-palga-profiile saada, panin kokku ETUd 2004-2009, leides iga kvartali kohta absoluutselt mõttetult keerulisel viisil palgaindeksi (sama tulemuse saaks imelihtsalt), et palgatase 2009-ndasse aastasse viia jne. Seejärel silusin neid sellise elukaga nagu loess. Valides parameetreid niimoodi, et kesk- ja põhihariduste kõverate algus hästi istuks (ülesanne nõudis suuremat täpsust just esimestel aastatel), mis oli paras keemia.

See tähendab, et need konkreetsed jooned on üsna suvalised, selle pealt ei saa tegelikult kuidagi öelda, kuskohas see palgatipp on, veel vähem, kuidas dünaamika toimunud. Ma ei osanud Exceli "graafiliste vahenditega" isegi usalduspiire talle ümber panna, aga need on laiad, nagu ette kujutada võib. Nii et ETU andmete pealt, mille alusel see raport valminud, ei saa suurt midagi konkreetset väita.

Küll aga kogunes mulle tasapisi uusi kvaliteetseid andmeid (õieti peab ütlema, et kogunes meile, sest otsisime sellele hüpoteesile katet kogu Centari meeskonnaga), mis viitasid üha uuesti sellele, et enne kriisi läks noortel lõpetajatel väga hästi. 2000-ndate alguses üldkeskhariduse omandanutel läks keskmiselt 5 aastat, et ületada Eesti keskmine aastapalk (st sinna on arvestatud sisse kõik - ka need, kes osalise koormusega jne). Selleks ajaks kui tööturule jõudsid ülikooli lõpetajad, oli keskmine ületatud (ja siin on sees need, kes keskharidusega jäid), mõne aastaga jõuti 30% kõrgemale keskmisest. Eesti õppekeelega kooli aastal 2000 lõpetanud mehe mediaanpalk (nüüd bruto, ennem oli neto!) oli buumi tipuks jõudsalt üle 1000 euro, naiste oma (kes lastetoetust ei saanud) üle 800. See on buumi ajal ka ootuspärane - noored võidavad buumist enam.

Aga ka see ei andnud mulle veel võimalust ütelda, et uued põlvkonnad (ja tegelikult pean ma siin silmas ~viie-aastaseid vahemikke, mitte päris lendusid) ületavad eelmisi.

Kuni ühel hetkel õnnestus meil ühe kolmanda uuringu raames pilk peale heita EMTA andmetelt leitud vanuse-palga profiilidele aastatel 2002 ja 2009. 2002 oli palgatipp kusagil 32-33 kandis. 2009 kusagil 36 juures (need numbrid on nüüd mälu järgi, ei leia üles, kuhu õiged kirja said), sellele järgnes langus suurusjärgus 10% 10 aastaga. Just nende andmete pealt julgen ma ütelda, et ETU pealt vihjamisi paistnu ei ole pelgalt statistiline artefakt. Haridust EMTA andmetel küljes ei ole, kuid ETU pealt tean ma üsna kindlalt, et peamiselt genereerib seda vahet kõrgharidus. Palgatipp liigub edasi, kuid aeglasemalt kui inimesed vananevad. See saab juhtuda ainult siis, kui uued põlvkonnad ületavad eelkäijaid. Kõikidel tõusevad palgad kogemustega, kuid tagantpoolt tulijatel tõusevad aja jooksul vanematest veel kõrgemale.

See viimane annab kokku ühe kole hea loo, mida ma ei jätnud ka kasutamata viimase raporti esitlustel (no keda mu täpne meetod huvitab, ikka see, mis lugu andmed räägivad): me oleme suutnud luua aina paremat inimkapitali. Kui vaadata kuidas need inimesed läbi elu lähevad, siis kogu Eesti inimkapitalivaru (ja see on olulisem kui füüsiline kapital) tõuseb lähiajal veel jõudsalt. Tahate majanduskasvu mootorit? Siin see on! See on tegelikult täpselt see pilt, mida me näha tahaksime. See annab hea aluse optimistlikult tulevikku vaadata ja ütleb teiselt poolt, et meie haridussüsteem toimib. On ju kena lugu! (Kehvem pool on see, et nüüd hakkab peale tulema üha vähem seda uut ja paremat.)

Ainuke probleem on selles, et raportiga pole sel suurt midagi pistmist. Ja täna on siiski tegemist veel hüpoteesiga, millesse mul on küll põhjust piisavalt tugevalt uskuda, et seda väita. Ka kõige halvemal juhul ei ole see reaalsusest kaugel (äkki see kriis pani ikka tänastele 30-stele piduri peale ja 35-sed jäävadki mõneks ajaks tipuks? Võibolla oli kogu 35-ste edu buumi genereeritud ja kriis tõmbas nad alla? Viimast pean üsna vähetõenäoliseks, aga ei saa tegelikult ka välistada).

Nii et täna ei leia te raportist selle kohta midagi mõistlikku, vaid peate uskuma, mida ma EMTA vanuse-palga profiilidest räägin :). Näidata mul neid ei ole ja sellest tegelikult see lugu. Ma ei pannud alguses tähele, et kõik raporteerivad sellest kui raporti tulemusest. Ja nüüd on mul kole paha tunne selle pärast.

Ei saa siin ajakirjanikke ka kuidagimoodi süüdistada, täiesti minu viga. Ise ma seda kuidagi ära ei eristanud vaid kommenteerisin mõnuga. Täna veel saatsin ühele ajakirjanikule õhtul emaili, et kas ta saaks panna kirja, et tegemist mu hinnanguga erinevate andmete pealt, kuid ei tea, kas see ka sisse jõudis.

Ja päris seda, et iga viimane kui lend eelmisest parem, mis vist nüüd pealkirjades, ma ka ei julgeks ütelda - ju seal ikka mingit kõikumist on ja kriis tegelikult külmutas palgatasemed noortel sinna, kus nad olid (2003 ja hiljem üldkeskhariduse omandanutel palgad siiski grupi keskmisena läbi kriisi tõusid - kas mul pole mitte head andmed, järgmine raport on nurga taga :)).

ACTAst

Ma üldiselt väldin suht põhimõtteliselt oma lugude kommentaaride lugemist, aga kuna seekord sattusin kogemata kombel toetama kole populaarset seisukohta (mis tegelikult paneb mul tavaliselt hunniku ohutulesid plinkima - on asju, mis tunduvad kole ilusad ja õiged juba ilma põhjaliku kaalumiseta, aga ühtegi asja ei saa pidada ilusaks ja õigeks ilma põhjaliku kaalumiseta), siis viskasin pilgu peale.

"Loo autor on vist nööpe söönud." on mu meelest seal kõvasti alahinnatud :)

http://arvamus.postimees.ee/736168/indrek-seppo-acta-ansip-ja-noobid/

Aasta töö

Naine teatas, et mu viimane pilt Postimehes ei olevat vastuvõetav. Saatsin uue. Ilma artiklita nad ei tahtnud avaldada, nii et kirjutasin selle siis kaasa.

Ja sellise ilusa graafiku tegin üks päev ühe Haridusministeeriumi tellitud projekti raames:

25-45-aastaste palgajaotus leitud viimaste aastate tööjõu uuringuid kokku pannes ning palgatasemena 2009. aasta lõppu kasutades. Viiulgraafik ühes modifitseeritud boxplotiga, mu absoluutne lemmik. Mediaan või boxplot ei annaks seda informatsiooni edasi. Aga täpsemalt kevadel, kui kogu asi kaante vahel.

Sissekande nimi tuli siis sellest, et selgub, et mul õnnestunud aastake siia kirjutamist vältida.

Tasulise kõrghariduse ühest ohust ja rakendusuuringute hädadest

Ma olen siin ka vist maininud, et tasulise-tasuta (või omaosalusega/omaosaluseta või riigi poolt kinnimakstava/tulusaaja poolt kinnimakstava) kõrghariduse debatis kipuvad meil argumendid baseeruma liigselt emotsioonidel ja nii mõnigi tava-argument osutub lähemal vaatlusel sootuks plaanitule vastaspoolt toetavaks (teinekord sellest vbla pikemalt).  Tänases Postimehes on nüüd üks näide sellest, mis võib mind ennast panna muretsema "tasulise" kõrghariduse pärast - britid tõstavad õppemaksu.

Tegelikult on tehniliselt tegu maksimaalselt lubatava õppemaksu tõusuga - erinevalt artiklisväidetust ei otsusta riik seal vähemalt minu mälu järgi õppemaksu vaid selle maksimummäära). Aga mis oli brittide kogemuses paljudele veidi üllatav, oli see, et vähemalt vana määra korral otsustasid - ja suutsid - praktiliselt kõik ülikoolid nõuda justseda maksimaalset, hinnakonkurentsi ei tekkinud.

Õppemaksu tõus ei ole sugugi alati ja üheselt negatiivne nähtus - kui see näitab, et inimesed tahavad kvaliteetsemat haridust ja on selle nimel nõus rohkem maksma, siis just vastupidi - nad saavad, mida tahavad, ühiskondlik tulu ainult tõuseb. Aga minu probleem on selles, et kas meil on piisavalt konkurentsi ülikoolide vahel, et me saame rääkida kvaliteedi tõusust? Võibolla on tegu lihtsalt kõrghariduse poolt tekitatud tulude ümberjagamisega õpilastelt teatud mõttes monopolidena käituvatele ülikoolidele (ja - miks mitte - õppejõududele)?

Ma ei tea. Selliste situatsioonide hindamise jaoks ei ole ka häid ja kiireid empiirilisi teste (erinevalt näiteks kõrghariduse tasulisuse mõjust hariduse jaotusele erinevate sotsiaalmajanduslike kihtide vahel) - me saame seda hinnata heal juhul mõnikümmend aastat peale fakti, arvestades, millist dünaamikat see tekitab (kas õppejõudude kvaliteet, ülikoolisüsteemi efektiivsus paraneb tänu lisarahale, või kasutavad nad lihtsalt ära oma poolmonopoolset seisundit ja tegu on nullsummamänguga).

Sellega seoses meenub mulle, et SA Archimedes (tänud neile mu praeguste õpingute väga lahke finantseerimise eest muuseas :)) kuulutanud välja konkursi keskkooliõpilaste küsitlemiseks, mille tulemusena nad soovivad saada teada näiteks õppemaksu mõju ülikooli minekule jne. No ei saa sellist asja üksnes küsitlusandmete pealt hinnata, mitte kuidagi ei saa. Igaüks, kes tõsise näoga hindab, on kas lihtsalt rumal või petab tellijat. Kui muidu ei usu, siis uurigu brittide eelmisele reformile eelnenud küsitluste tulemusi keskkooliõpilaste seas ja reaalset käitumist (kõrgharidusmaksu diskussiooni ajal vastasid paljud, et nad maksmise korral õppima ei lähe, reaalselt läks täpselt sama seltskond, aasta-paar hiljem andsid ka küsitlused samasuguseid tulemusi edasiõppimisplaanidest kui varem - neil küsitlustel puudub ennustusväärtus). Küsitlusandmete kasutamine eeldab eelnevat valiidsuse testimist, konkreetse küsimuse puhul ei ole selleks ühtegi mõistliku vahendit.

Aga see pole muidugi Archimedese-spetsiifiline probleem - peagi peaks vist tulema välja järjekordne innovatsiooni-uuring, kus ülesandepüstitus oli samasugune - leidke toetuse mõju innovatsioonile kasutades andmeid, mille seosetust igasuguse reaalse mõjuga on maailmas korduvalt näidatud. Eks me näe, kas ma eksin, kui see välja tuleb (ei ole uurinud, kes seda tegema hakkas), oleksin kole õnnelik, kui see ei osutuks mõttetuks raharaiskamiseks.

Kui palju on Eestis uurimisasutusi või sotsiaalteadlasi, kes julgevad teha pakkumise kujul, mis võimaldaks midagi sisulist ütelda, või ausalt kirjeldada, mida need tulemused ütlevad ja mida mitte?

Hiljuti ilmus (või peagi ilmub) näiteks analüüs elukestvast õppest. Kahe meie tugevaima ühiskonnateaduste uurimisasutuse koostöös. Tunnen pea kõiki tegijaid - tugeval tasemel tegelased. Ärge palun pahandage. Aga kus on hambad, kus on teadlase kriitika? Mis mõte on nende mugavate tulemuste esitamisel - elukestev õpe on tähtis, sest Euroopa Liidu mingi raport peab seda tähtsaks, vot meil 60-aastased õpivad vähem kui 30-sed, tuleks teha spetsprogrammid nende jaoks... Miks, no krt miks??? Elukestva õppe tähtsus lähtub tema produktiivsusttõstvatest omadustest. 30-aastastel on märksa pikem tööiga ees, nad peavadki rohkem õppima. Täna kuulsin muuseas siseinfot, et Maailmapank annab varsti välja analüüsi, kus teatab, et ta loobub igasugusest toetusest elukestvale õppele - produktiivsusevõit on lihtsalt sedavõrd väike. See ei ole mingi üllatus, see ei tugine tõenäoliselt nende originaaltulemustele, vaid olemasolevate ja kõigile kättesaadavate uuringute kriitilisele kokkuvõttele. Kui me jällegi tarbimisväärtusele keskendume, siis ma kardan, et kino toetamine on efektiivsem.

Ma täiesti mõistan elukestva õppe kontseptsiooni muuseas, aga ma absoluutselt ei mõista mõõdikut, mida kasutame, või kuidas me lubame sel kriitikavabalt oma elu elada.

Igasuguste teadus- aga ka rakendusuuringute tegemisel võiks kusagil teadlase/analüütiku tagaajus alati olla üks pisikene küsimus - kas ma usaldaksin ennast arsti kätte, kes lähtub samasuguse metoodikaga, samasuguse kriitikaga tehtud uuringust? Kes lähtub sama tugeval või nõrgal alusel olevatest järeldustest. Muuseas - vastus ei ole siin alati see, et kõik peab lõplikult tõendatud olema, kaaluda tuleb ka kasuga/kahjuga, mis mingist järeldusest tulevad, aga need kaalutlused on mõistlik läbi mõtelda ja välja ütelda.

Jõudsin kohale!

Tahan teile kohe, juba mõni kuu peale saabumist, teada anda, et jõudsin kenasti Kieli kohale. Hamburgi lennujaamas võttis mind vastu vihm ja kuulus Saksa täpsus. Peale pooleteisttunnist igatunnise bussi ootamist jõudsin just närvi hakata minema, kui teatati, et "vabandame väga, buss tuleb 10 minuti pärast". Viisakad inimesed ikkagi. Ei tulnud. Tuli siis kui järgmine buss tulema pidi.

Kiel oli hall ja vihmane, märgid Ida-Saksamaa pärandist (ehkki täheldasin ka olulist arengut võrreldes muu Ida-Euroopaga!) hakkasid mulle silma veel mõnda aega (umbes selle ajani kui selgus ta olla ikka lääne poolele jäänud). Ei oleks mina oma nõukogude Tallinnalt oodanud kapitalistlikku sõpruslinna. Tallinnas oli Moksva olümpia purjeregatt, Kielis Berliini oma - ju siin mingi loogika leiti.

Elan ma olümpiakülas. Või mis selle kohale pärast sõda taastati (Kiel oli sadamalinn, nüüd on jälle, mõnda aega ei olnud liitlaste initsiatiivil küll ei sadamat ega linna). Minu ühika ees laiutab jahisadam, paar kilomeetrit ühel pool sõjasadam, teist sama palju edasi esimene toidupood. Jõuda tuleb sinna reeglina vihma ja tormi tingimustes (isegi kui päris iga päeva ilmaennustus seda ette ei näe, siis toidu lõppedes kindlasti). Ühikas on väga vinge - üksi toas, 145euri, ainult mingi koristaja käib korra nädalas häirimas (hausmeister kahjuks inglise keelt väga palju ei mõista, nii et ei teagi, palju peaksin juurde maksma, et tollest lahti saada).

Maksmisega on üldse kehvasti siin. Olles teadlik välismaailmas valitsevatest riskidest (aitäh, ema!) võtsin kaasa kaks pangakaarti. Teise jaoks läksin veel SEBi, avasin arve ja tegin kaardi (protsess võttis muuseas maksimaalselt 15 minutit). Siiajõudes ostsin ühe-euro poest rahakoti (kõik muud vajalikud asjad olin loomulikult mõned minutid varem ostnud 3-5 eurot per julk). Panin oma kaardid kenasti uude rahakotti ja kaotasin selle siis ära. Enne jõudsin veel tõdeda, et ümbruskonna toidupoodides mu kaartidega maksta ei saa.

Selle pangaarve avamise 15-minutilise ajakulu märkisin ma muidugi ära põhjusega. Ilma rahata on välismaal kehva olla, mis tekitas minus lihtsameelse mõtte avada arveldusarve kohalikus pangas (igasugu ühikaüüride ülekandeid taheti kah nagu selle kaudu jne). Aga pangad - tuleb välja - töötavad arenenud Läänemaailmas mingi alternatiivse loogika toel. Võiks nagu eeldada, et nad on õnnelikud, kui inimene tuleb sisse ja tahab oma raha neile anda. Võta näpust - värske klient tundub olema midagi nii erakordset, et samal päeval kohe kindlasti lepingut sõlmida ei saa, selleks tuleb eraldi aeg kokku leppida (ja see kokkulepe peab toimuma minimaalselt üks päev enne lepingusõlmimise fakti ennast, testisin kolmes erinevas pangas, kuna mul ei olnud mingit isu jalutada uuesti järgmisel päeval tunnike kesklinna - protsess, mille käigus ma siiamaani reeglina ära eksin). Lepingu sõlmimiseks paluti varuda minimaalselt poolteist tundi, arvestada kahega. Ning tingimata üks saksa keele oskaja tõlgiks kaasa võtta (minu kinnitus, et valdan kirjalikku saksa keelt vabalt, tuli vist liiga hilja - muuseas, kõik see jutt käis nende poolt märksa paremas inglise keeles, kui minul seda ette näidata on). Mina ei tea, mis kohutavaid asju nad sinna lepingusse sisse kirjutavad, et nad ei lase mul usaldada oma teadmisi panganduse standardtingimuste kohta. Ja teadmata see mul nüüd jääbki - olgu minu arveldusarve hooldustasu kaotus neile õppetunniks! Ja motivaatoriks kliendisõbralikkuse suurendamisel (kui midagi, mida ei ole, ikka suurendada saab). See jääb minu panuseks Saksa rahva heaolu kasvatamisel. Kõige sellega seoses olen ma nüüd vist Kapo huviorbiidis - igakuised ülekanded moslemile, kes veel Iraani päritolu, peavad ju olema tänapäeval selgeks riskifaktoriks.

Ahjaa, loengud. Loengud on vinged olnud. Just see kraam, mida Eestist ei saa - tippteadlased kirjeldamas oma ala tänaseid arenguid. Kuulajaskond on suht kirju (peale 11 täisprogrammi võtja käib iga kursust kuulamas veel paarkümmend vahelduvat tegelast - erinevate ülikoolide doktorandid, keskpankurid, WTO tegelased jne, kohale on tuldud USAst, Austraaliast, Lõuna-Koreast keegi pea igas loengus), mistõttu kursused on vähem tehniliste oskuste lihvimisele suunatud kui keskmine economicsi doktorikursus (ehkki ei saa öelda, et mudelite läbilahendamisest ja matemaatilise taibu väljanäitamise võimalustest päris puudust peaks tundma). Matemaatikat võib üksi kodus ka järada, aga tipp-publitseerivate tegelastega loengu käigus või õhtul õllelauas mõtteid vahetada on üksi kodus esialgu raske.

Roberto Rigoboni loengut ei ole võimalik edasi anda. Ma ei üritagi. Juuresolev pilt võib mingi ettekujutuse anda. Tal mõned avalike loengute videod üleval ka, aga see on väga soft stuff. Ütleme nii, et poliitiline ebakorrektsus omandab ta loengutes kvalitatiivselt uue tähenduse. Ei olnud loengukuulajat, riiki ega rahvust, kelle jaoks tal head sõna polnud - ma näiteks sain muu hulgas teada, et näen välja nagu rock-staar. 20 aastat hiljem. Peale 40 aastat drug-abuse'i. Ta võiks samahästi oma loengutesse stand-up comedy pähe pileteid müüa. Seda, et niimoodi on võimalik anda matemaatikast rasvunud avatud majanduse makrot, ma uskunud ei oleks. Fantastiline.

Ühest asjast ei saa ma aru tema puhul - kuis krt on võimalik täiesti ilmse ADHD-ga PhD-ni jõuda? Rääkimata siis full professorist MITis või paduökonomeetria-publikatsioonidest. Need võiksid nagu nõuda paigalpüsimist ühe asja juures. Kusjuures ta pole ainus sarnane, keda tean - üks üsna tuntud Chicago PhD, kellega kokku sattunud, võiks paralleelselt elusa diagnoosina töötada. Noh, annab vähemalt lootust.

David Autor oli kah kole hea. Kohe selge, et intelligentne inimene. Alghariduselt psühholoog. Uurisin talt siis originaalselt, et mis kurivaim paneb psühholoogi tegelema labouriga - väga tehnilise asjaga, mis kipub liikuma ökonomeetria eesliinil või õieti liigutama ökonomeetrilisi meetodeid enesega kaasa.

Suhteline eelis võiks ju olla kusagil käitumusliku ökonoomika vallas. Vastas, et põhjus just selles ongi, et ta psühholoogiat õppinud. Peale kursuse andmist suundus ta muuseas perega Tallinnaga tutvuma. Viisaka inimesena teatas mulle hiljem, et see linn olla talle väga meeldinud (Suhtlusstiili näitena ta eurotuuriaegne autoreply: "I will be conducting operations from a secure, undisclosed location (off the U.S. mainland) through Friday, September 3. Contingent on operational success, I will reply to your message when I'm next in civilian contact.")

Edasi Giovanni Peri ja immigratsioon (ma ei tea, kas ma julgen neid fotosid enam siia lisada, ei taha oma blogiga kuhugile NSFW nimekirja ka sattuda) - mitte sellise suurusjärgu tegelane nagu eelmised, aga ta veel naa noor ka. Äraütlemata ebaitaallaslikult ettevalmistatud ja -kantud (sõltumata diskussioonist suutis ta alati lõpetada viimase slaidi viimase lausega minuti pealt õigel ajal - mis krdi meetodiga, aru ma ei saanud) loeng teemal, millest mul varem õrna aimugi polnud. Nüüd tean rohkem kui vaja. Aga iseenesest täiesti huvitavad meetodid ja mudelid, mida mitmel pool rakendada annab. Peri kohta veel nii palju, et ta on just viimastel kuudel kõvade blogivaidluste keskmes - mitmed tema viimased tööd viitavad immigratsiooni positiivsele mõjule, sellele et immigrandid kipuvad töökohti pigem juurde tekitama kui ära võtma ning et nad pigem täiendavad kui konkureerivad kohaliku tööjõuga (täna ilmus näitek see), mis muidugi selline teema, mis alati kõvasti tolmu üles keerutab. Ses mõttes oli see loeng ka huvitav, et teoreetilised mudelid on praktiliselt üksüheselt samad tööturuökonoomikaga, aga seoses teisttüüpi andmetega on ootused empiirika suhtes kapitaalselt erinevad (ei häiri seal kedagi suurt statistilise olulisuse puudumine vms).

Teine itaallane - Gianmarco Ottaviano ja rahvusvaheline kaubavahetus hävitas mu usu itaallastesse täielikult. No veel metoodilisemalt ei ole võimalik ühte loengut anda. Absoluutne vastand Rigobonile (loengus kaasarääkimine välistatud), aga vähemalt sama populaarne (igast maailma nurgast olid inimesed kohale tulnud, huvitaval kombel polnud minule ta nimi ennem vastu tulnud). Standardmudelid lammutati pulkadeks lahti. Selline kursus, millest ei oska puudust tunda enne kui seda saanud - ma arvan, et enamik meist peab seda seni kõige tugevamaks ja kasulikumaks kursuseks. Selle venna loengutest tuleks DVD-d välja anda - uskumatult metodoloogiliselt antud. Eksam oli lõbus. Nagu ta lubas, mudeleid tuletama ei pidanud - alguspunktina teatas lihtsalt et "kasutades vahetulemusi, mille me loengus tuletasime, näita, et...". Eks ma siis üritasin neid vahetulemusi tuletada, kuidas jõudsin, aga ise oleksin ennast selle jura peale küll joonelt läbi kukutanud. Vaene mees pidi hinded kuskilt laest võtma, sest ma ei usu, et keegi seal midagi mõistlikku tegi (eksamid on üldiselt suhteliselt lihtsaks tehtud). Minu jaoks oli seal laes B (mitte, et ma aru saaksin, mis need hinded seal üldse tähendavad, vist käivad kuidagi "A+"-st "C-"-ni). Ütleme nii, et hindedeflatsiooni selles programmis karta ei ole (seda siis julgustuseks neile, kes tulevikus minna kavatsevad - eksamil läbi kukkuda on väga raske).

Viimane kursus, mis seni toimunud, oli aegridade ökonomeetria - Leonardo Moralese, Kieli instituudi enda tegelase antuna. Kõvasti maatriksarvutusi ja Matlabi (küsisin talt, kas ta teebki oma ökonomeetrilisi asju ainult Matlabis, mõeldes siis sellega, et ehk tarvitab ikka mõnda spetsprogrammi kah; ta vastas, et ei, muidugi mitte, vanemate professoritega koostööd tehes tuleb Gaussi kasutada...). Mul on varajasest noorusest (ehk juba mitu aastat) tegelikult peas poolfilosoofiline küsimus, kas maatriksalgebra tundmine annab midagi maailmamõistmisele juurde? Ja ma ei ole veendunud, et annaks. Ta on mõningate probleemide jaoks mugav notatsiooniviis, aga mulle on ikka tundunud, et ta ei ütle rohkemat maailma kohta, kui arvutuslükati kasutamisoskus. Ma ei ole kindel, et tänapäeval peaks ökonomeetriat õppides seda tegema läbi maatriksalgebra, see võib lisada ühe keerulisusekihi juurde ilma, et aitaks kaasa sisuliste probleemide mõistmisele (kas multikollineaarsust on ikka kõige parem seletada või mõista läbi lause, et maatriks on singulaarne?). Ilmselt asi lihtsalt selles, et ma pole ise kunagi päris maatriksmõtlemist omandanud.

Järgmisena ees Raghuram Rajan'i finantskriis ja Carl Walsh'i monetaarteooria. Mõlemad saavad koledad olema - nõuandeks tulevastele Kieli minejatele - ärge laske endast mingeid jaburaid fotosid alguses teha, nad (eriti hullud on filipiinlased) nõuavad pärast sarnaseid igaühega. Ottaviano oli juba tõeline pähkel.

Varsti hakkan siia vist postitama igatsorti graafikuid palkade kujunemisest viimase kümnendi jooksul. Asjade hulka, millest ma kirjutanud ei ole, on võrreldes eelmise postitusega lisandunud veel:

1) tasuta ja tasulisest kõrgharidusest (ma vist ei olnud seda juba eelmine kord kirjutanud, mitte ei mäleta) - ei mina õiget vastust tea, aga ma tean, et enamik riigi poolt rahastatud kõrgharidust toetavaid inimesi toetavad seda argumentidega, mis kipuvad pisikese järelemõtlemise järel täpselt vastupidisele seisukohale suunama.

2) ma ei kujuta hästi ette, mis paneks mind kirjutama ülevaateartiklit semiootika hetkeseisust või puitkiudplaatide panemisest või millestki muust sarnasest. Toetudes arvatavasti peamiselt endasuguste diletantide blogipostitustele. Ometi avaldas Sirp hiljuti just midagi sellist, autoriks Kaupo Vipp: link.

Kusjuures ma ei saa midagi isegi Sirbile ette heita, ei pea nemad tingimata alati enesele tundmatus valdkonnas Vesipruule tuvastama ja nad käitusid väga õigesti - küsisid kommentaare kahelt majandusinimeselt - magister Andres Arrakult ja akadeemik Urmas Varblaselt. Asi, millest ma aru ei saa, on see, kuidas nood suutsid selle lugemise järel tõsise näoga midagi sinna kõrvale kirjutada, selle asemel, et uurida, kas Sirp ei tahaks avaldada näiteks nende ülevaatelugu meditsiinist, kus peamiselt keskendutaks klaaspüramiidide raviomadustele vms. See tekst lihtsalt sisaldab jaburusi, mis võiks panna (vabandust, peaks panema) majandusmõtlemises veidi kodusolevaid inimesi tõsiselt kukalt kratsima. Tulemusena on meil siis nüüd kultuurihuvilisi inimesi, kelle arusaam ökonoomilisest maailmatunnetusest sama hea kui füüsika kohta Päikesetuulest saaks.
Mitte mingil juhul ei tähenda see, et väljastpoolt eriala ei oleks kellelgi õigust kritiseerida või arvata - lihtsalt olgu väljast- või seestpoolt, mingi arusaamine võiks asjast olla.

Hüvasti, Tallinn

Kõndides üksi mööda Tallinna tänavaid

mõtlen, et homme siis ongi see päev

see Sõpruse puiestee lugu kõlas mul täna kella 6 ajal hommikul mööda Toompead jalutades kõrvus. Muuseas - ameeriklased on ikka uskumatud. Üks sealtpärit tervisejooksja suutis Patkuli vaateplatvormile ära eksida - kui ta teist korda õnnetu näoga sinna jooksis, kaart näpus, pakkusin oma abi. Otsis Narva maanteed. (Uskumatu on siis pühapäeva hommikul kell 6 tervisejooksmine, mitte Toompeal ära eksimine). Kolmapäeval otsin mina Kielis ühiselamut.

Aga jah, tänu Kieli maailmamajanduse instituudi otsusele mind oma Advanced Studies Program'i õppemaksust vabastada (huvitav, kas keegi seda 9kEURi maksab ka) ning Kristjan-Jaagu stipile veedan järgmised 10 kuud Saksamaal majanduspoliitika analüüsi tudeerides. Õppejõudude tiim pole paha - esindet on MIT (Rigobon ja Autor), Chicago (hiljutine IMFi peaökonomist Rajan), UCSC (Walsh - monetaarteooria standardõpiku autor), Harvard, UC Davis, Euroopast kah paar. Eks võib aimata, millisele teemale majanduspoliitika-analüüsi loengud tänasel päeval peamiselt keskenduvad, aga tundub, et lisaks saab veidi päris korralikku teooriatausta. Elu näitab, kes kaastudengid olema saavad, ega ma eriti miskit selle programmi kohta uurinud ole. Eile vähemalt vaatasin täpsemalt, kus see Kiel kaardi peal asub.

Doktoritöö lükkub siis vähemasti aasta jälle edasi, aga peale selle olen ma tegelenud veel mitmete asjade mittevalmiskirjutamisega:

1) kinnisvaramaks on majandusteoreetiliselt üks suhteliselt mõistlik maksuviis, aga ta kipub olema teistest maksudest regressiivsem, nii et ma ei üllatuks kui praegused toetajad ühel hetkel vastasteks muutuksid (ja vastupidi).

2) rohelised kipuvad aegajalt reklaami vastu sõna võtma. Pidavat raiskamine olema. Ma pole kirjutanud lihtsat mudelit, mis näitab, et bränding võib olla kõige loodussõbralikum tootmisharu üldse. Kui ma ostaks Coca Cola asemel pidevalt RC Colat, siis jääks mul hunnik raha üle, et osta muud nänni, mille tootmisele kulub tõenäoliselt märksa rohkem toorainet kui CocaCola brändi loomisele. Tõenäoliselt, sest ma ei ole suutnud brändimise tootmisfunktsioonile kuskilt hinnangut leida. Vaatab, mu esimene kursus saab olema open economy macro, vbla inspireerib mind selle mudeli kirjapanekul.

3) majandusteaduse surmast ja ratsionaalsusest. Millalgi 30-ndatel ilmus raamat nimega "The death of economic man". Nüüd kuuleb seda juttu jälle igast august. Mulle aegajalt tundub, et ma loen täiesti teistsuguseid majandusklassikuid, kui need kriitikud. Majandusteooria oma praegusel kujul on surnud siis, kui ratsionaalsuse arvessevõtmine ei aita meil enam mingil põhjusel maailma paremini seletada, mitte siis kui me avastame, et kõik ei käitu absoluutselt ratsionaalselt, püha müristus. Seda on nii mustmiljon korda räägitud, et ma ei saa ajuti aru, miks ma sellest kirjutama peaksin, aga siis loen jälle mingit geniaalset avaldust kelleltki, kellest seda ei ootaks. Lausa majandusteadlastelt (ja ma ei räägi Krugmani jurast).

4) kummal on õigus - fiskaalstimulantidel või -kokkuhoiu pooldajatel? Lihtne vastus - kindlalt ei saa kumbagi väita (mis ei tähenda, et üks neist õige poleks). Aga ma olen püüdnud mõlema poole argumente inimkeeles selgitada. Mõni päev tagasi lubasin kõigile, et saadan peagi drafti ära. Siis unustasin end Keynesi lugema kaheks päevaks. Õnneks on majandus tsükliline, järgmise kriisi ajaks saan selle kindlasti valmis.

5) miks ma ei tahaks olla praegu 15-aastane noormees. Sest tüdrukud lähevad paksuks. Konkurents tüdrukute nimel läheb suuremaks tänu demograafilistele teguritele ning tänastel 15-aastastel poistel läheb raskeks. Seda olen ma juba ca 5 aastat mittekirjutanud (kui mõni foorumipostitus välja jätta).

6) kes meist ei oleks polkovniku lesk? Polkovniku lesk diagnoosis enesel kõikmõeldavaid haigusi. Oli kõige haigem üldse. Samasugune on keskmise netikommentaatori ja majanduse suhe. Ainuke probleem on selles, et ma tahaks seda Polkovniku leske nüüd paberi peal ka nagu igaks juhuks enne lugeda.

7) suurest majandusliku kalkulatsiooni debatist. Seda tahaks Akadeemiasse kirjutada, sest mulle tundub, et sealt tuleb fundamentaalselt oluline küsimuseasetus, mis tänases intellektuaalses diskussioonis tihti tahaplaanile jääb. Aga erinevalt eelmistest teemadest pole mul siin suurt muud peale mõtte.

8) tegelikult on midagi poolüldhuvitavat sahtlis veel ka majanduskasvust ja hariduse signaliseerimis- ning tootlikkust tõstvast väärtusest.

Seda sissekannet teen ma selle nimel, et pääseda psühhosotsiaalsete ohufaktorite, stressi ja neurootilisuse seostest kirjutamisest. Arvestades, et järgmine aasta vaja lisaks loengute kuulamisele suure tõenäosusega analüüsida haridusministeeriumile koolikatkestamise sotsiaalmajanduslike mõju, on lootust, et näete siin tihti igasugu mõtisklusi maast ja ilmast.

Kõrgemast haridusest, unrated director cut

Olen viimasel ajal suhelnud ühe Eesti Päevalehe ajakirjanikuga - peamiselt sel teel, et saatnud talle ta küsitud statistikat mõnda aega peale seda, kui tal artikkel trükki läinud. Nii et kui algas diskussioon kõrghariduse teemal, uuris ta, et ega mul selle kohta juhtumisi midagi ütelda ei ole. Tänases EPLis peaks siis ilmuma see, mida ütlesin.

edit: ilmuski - link EPLi loole.

Kuid ma ei saatnud sinna tegelikult teksti, mis ma esialgu kirja panin. Tekkis tunne, et olen liiga lahmiv, heidan kehva valgust ka neile, kes seda mitte ei vääri, elan ennast lihtsalt välja. Samas oli mul see tunne ka kirjutades, kuid mõne kogemuse meenutamine aitas kiiresti üle. Siin ta on - esimese draftina ja ilma edimata, just nii nagu ta mul tookord Moonshine's istudes tuli. Osaliselt kattuv EPLI tekstiga (kirjutet küll erinevatel päevadel, mitte üksteisest arendatud, aga vaatan praegu et nii mõneski kohas täiesti kattuv).

Üks levinud mõte meie kõrghariduse kohta on see, et meil on liiga palju tudengeid. Tegelikult oleme arenenud riikide seas üsna keskmised. Omajagu maas USAst, Kanadast, Rootsist, Soomest - seltskond pole kõige kehvem. Tõsi - kõrgharidussüsteemid on riigiti erinevad, võime rääkida, et meil võib olla rohkem ülikooliharidust, kuid samas antakse aineid, mida meie anname ülikoolis (näiteks ajakirjandus) mujal tihti madalama taseme kõrgkoolides, Soome rakenduskõrgkoolid võivad mõnele meie ülikoolierialale silmad ette teha jne - vahe on üksnes nimes.

Meie probleem ei ole selgelt selles, et kõrgharidust oleks liiga palju (muuseas isegi mitte selles, et äriharidust oleks liiga palju - tööjõust on selle ala inimestest endiselt puudus, mida näitavad ka lõpetanute palganumbrid, probleem on selles, et kehva kõrgharidust on liiga palju.

Ma ei taha teha liiga väga headele õppejõududele, tugevatele õppekavadele (millistest enamik tundub olema reaalainetes). Lisaks räägin siin rohkem enese ja sõprade kogemusest kui uurimistulemuste põhjal - kui doktorantuuri jõudnud olen, siis ilmselgelt erinevad minu ootused paljude teiste tudengite omadest. Minu bakalaureuseõpingutestki möödunud ilmatu aeg. Kuid kõrgkoolidel on aeg vaadata peeglisse ja küsida mitte - kust me saaksime rohkem pappi - vaid, mida me ise saaksime praegu paremini teha? Ja teha on kõvasti.

Süsteem, kus suur tähelepanu publikatsioonidel (tihti ajakirjades, mis tõsiseltvõetavates ülikoolides kulmu kergitama paneb) võtab loomulikult ära aega õpetamiselt. Samas ei ole ka paremat viisi akadeemilise võimekuse signaliseerimiseks, mingigi võimaluse jätmiseks mõnda päris mõttetut tegelast välja vahetada. Ainult et selleks tuleb sisse teha selge vahe artiklite avaldamiskoha suhtes (ma tean, et teistes sotsiaalteadustes on ajakirjade hierarhia märksa nõrgem kui majandusteaduses, kuid vähemalt majanduses on meil kasutada korralikud ajakirjade edetabelid; normaalsed ülikoolid ei arvesta midagi alla top200 ajakirjadest). Ja veel - siitläinud välisdoktorant mainis kunagi, et teda hämmastab suviti Tartu Ülikoolis liikumine. Tühjus, mis hoonetes valitseb. Tema kogemus muust maailmast on, et see on kõige aktiivsem teadusetegemise aeg.

Tagasi õpetamise juurde. Meil on kasutamata ammu läbiproovitud ja igal pool töötav süsteem - vanemate tudengite kasutamine õppeassistentidena, tööde hindajatena. Kallis? Ei ole kallis, see on tudengile tunnustus, uus rida CV-s signaliseerimas tema taset, võimalus töötada koos professoriga, võimalus materjali uuesti ja põhjalikumalt süveneda. Selle "kalli" juures tuleb mulle alati meelde ülikooli visioon neljakordsest keskmisest palgast professoritele. Andke nüüd andeks õppejõud - ma ei leia, et teie palgad oleksid liiga suured, kaugel sellest. Tean doktorante, kes teenivad vähemalt professori palga. Kuid õppejõudude palgad pole üldiselt kusagil väga suured. Veidi pealt kahekordne keskmine USAs. Tõsi, diferentseerumist ei tohi karta ning kui meil on silmapiiril sisuliselt perfektne õppejõud, kes leiab, et ta kolm last panevad ta vastu võtma paremaid pakkumisi kolmandast sektorist, siis lihtsalt tuleb neile pakkumistele vastata. Juhul, kui mõeldakse teaduskonna peale. Mulle lihtsalt on paar korda tundunud, et professorite palgataseme järel tulevate eesmärkide tagaajamiseks on püssirohi juba otsas.

Mitmetes teaduskondades kummitab loomulikult teinegi probleem. Professuur nõuab kogemust ning eruditsiooni, mis saab tekkida üksnes aastate jooksul. Tänapäevase baashariduse saanutel seda veel ei ole.

Olgem ausad - meie lähiajaloos oli periood, kus ülikooli juurde jäid fanaatikud ja need, kes tõepoolest kuhugile mujale ei kõlvanud. Eks me pea veel mõnda aega seda suppi sööma ja keskpärasuse kultuur jääb neid erialasid pikemat aega jälitama. Tänapäeva tippteadus nõuab algusest peale fokusseeritud ettevalmistust, 40-selt suudab ka keskmiselt andekas inimene uut asja heal juhul õpikutasemel selgeks õppida.

Kõik on siis praegu lootusetu? Kuidas võtta. Meil on fanaatilisi õppejõude, kes on tugeval rahvusvahelisel tasemel. Ka meie keskmine tase pole tegelikult laita. Lihtsalt keskpärasuse talujatel pole tippu asja.

Hardo Pajula võrdles epl.ee hiljutises kommentaaris ülikooli reformimise lihtsust surnuaia kolimisega. Tõepoolest - akadeemilise vabaduse nõue annab autonoomia ja puutumatuse. Piaks perspektiivis vajalik ja asendamatu tähendab see seda, et ülikooli ei reformita, neid asendatakse.

Soome ehitas oma kõrgharidusreformi käigus lihtsalt uued koolid keset põldu. Iirimaa ja Korea said alustada põhimõtteliselt nullist. Eestis neid võimalusi sisuliselt pole, kuigi IT-Kolledž näitab teed.

Kas asi läheb paremaks? Ei vist. Teaduskondade põhiküsimus on täna selles, kuidas väheneva tudengite koguhulga tingimustes enese osa võimalikult suureks tõsta. Eks ikka nõuete alandamisega. Nagu tähendaks väiksem rahvaarv seda, et kõlbab ka kehvem haridus. No ei tähenda.

Me oleme seda näinud erialadel, kus riiklik tellimus on kokku tõmmatud. Ma pole kindel, kas tulemus - kehvema tasemega majandus- ja juura-inimesed, suur väljalangevus reaalainete esimestelt kursustelt, on päris see, mida saada sooviti. Kuigi - tõsi - siin on samavõrd süüd müoopselt käituvatel teaduskondadel.

Alternatiiv - enese kokkutõmbamine - tuleb noorte arvelt. Tenuuriga, ehkki mõttetust professorist lahti ei saa. Teisalt - mis järelkasvust me siin üldse räägime? Ma ei ole kindel, et täna majandusteaduskonnas antav doktoriprogramm oleks tugevam varasemast MA-st. Ma ei ole kindel, et tänane majanduse PhD suudaks lugeda tippajakirjades ilmuvaid artikleid, rääkimata nende kirjutamisest.

Ega iga riik peagi enesele õppejõude koolitama. Tulevikus jääb see selgelt välisülikoolide ülesandeks. Kuid seda peab tudeng, kel sellised huvid on, varakult teadma. Peab teadma, et meie haridus ei anna piisavat ettevalmistust korraliku PhD-programmi jaoks ja tegema vastavad valikud.

Mis on meie PhD eesmärk, sellest ma ajuti päris hästi aru ei saa.

Kulla Jaanus, see on Sulle

Mul on teatavasti jälle kole kiire oma mingi doktoritöö asjaga (mõne tunni pärast pean atesteerimisasjad ära viima Tartu, bussi peal kindlasti alustan nende kirjutamisega), mistõttu leidsin tee tarkinvestor.ee foorumisse. Ja kui ma olin ära postitanud, tulid mulle meelde Sina, Jaanus, kes Sa kogu aeg ootad mult uut majanduskommentaari. Siin see on. Lõigatult-kleebitult :)

Kolmapäeval siis avaldatakse järgmine SKP näit. Tulin siia tegelikult suure hooga kommenteerima, et mida krdit see RahMin mõtleb, kui prognoosib 16-18%, kuid vaatasin praegu õnneks igaks juhuks möödunud kvartalid aheldatud meetodil arvestatuna statistikaametist üle ja tõepoolest võib see ka alla 20% tulla (ma siin eelnevates postitustes mitu korda päris kindlasõnaliselt ütelnud, et tuleb niikuinii üle, kuid tuleb välja, et mul olid kuskilt pärit mõnevõrra teised numbrid kui praegu näen). Samas jään selle juurde, et iga tulemus alla 20 on teises kvartalis (võrreldes möödunud aastaga) väga hea uudis ja 16 korral võib korraliku peo püsti panna (seda ei tule). Esimeses kvartalis toimus meil veel tugevalt riigipoolne (küll teadmatu) ekspansiivne fiskaalpoliitika, riik kulutas oluliselt rohkem, kui ta teenis (millest küll paljud, kes süüdistavad valitsust, aru ei saa). Teises kvartalis tõmmati seda veidi tagasi.

Nagu viimasel ajal rõhutatud on - ainuke asi, mis nii kiirete muutuste ajal informatiivne on, on kasv võrreldes eelmise kvartaliga. Samas I ja II kvartali kasvu vahe on olnud viimastel aastatel kohutavalt volatiilne (vt nt graafikut teisel lehel: http://www.stat.ee/dokumendid/30559 , ma ei ole küll uurinud, kui pikka ajalugu nad arvestavad sesoonsusega ega vaadanud ka tööpäevade arvu muutust), seega sesoonne korrigeerimine annab rohkem infot varasemate aastate kui selle aasta kohta, mistõttu see number on ilmatuma veaga. Kuid kui midagi ennustada, siis just seda numbrit. Võrdluseks viimase aja tulemused:

2007q4: +0,7% (võrreldav number YoY-na: +2,8%)
2008Q1: -0,8% (-3,2%)
2008q2: -1,5% (-5,9%)
2008q3: -2,8% (-10,7%)
2008q4: -5,3% (-19,6%)
2009q1: -6,1% (-22,3%)

Tuleb tähele panna, et nende korrutis ei anna täpset aastast majanduslangust, sest aheldamise meetodil muudetakse igal aastal kaupade kaalusid SKPs (kui möödunud aastal algas langus ning inimesed loobusid autode ostmisest, siis autode osakaalu sel aastal vähendatakse jne), kuid väga kiirete muutuste korral (nagu praegu) jääb ka see ajale jalgu (mitte et SKP üldse eriti täpne mõõdik oleks, aga paremat ei ole).

Eesti tähed ja lisaajad NBAs

Majandusteadusega Eestis on nagu on, seda südantsoojendavam on jälgida meie tippude edasijõudmist mujal. Nagu loeme Cheap Talki blogist, murrab üks TÜ-st tuule tiibadesse saanu NBA lisaaegade sageduse saladusi. Ja mitte ainult, vaid teda nimetatakse sääl maailma ühe juhtiva majandusteooria teaduskonna staardoktorandiks. On küll võimalik Eestist ka majandusteaduse absoluutse tipu poole pürgida.

Eesti keeles samal teemal Toomase enda blogist.

(see uudis nüüd kaks kuud vana, aga näe, vähemalt leidsin oma blogi jälle üles :))

Olukorrast majanduses

[Taustaks - see on siis kirjutatud enne, kui maailmamajanduse kriis meieni jõudis.]

Mõni päev tagasi avaldati uued esimese kvartali SKP numbrid. Sesoonselt korrigeeritud kvartaalne langus (jooksev majanduslangus aastases arvestuses 7,8%) oli mõnevõrra suurem, kui pakkuda oleks julgenud (kuigi jooksev langus päris ootamatult ei tulnud - sai seda veebruarist alates mõnel pool ka välja öeldud/kirjutatud). Nii et esimest korda saame rääkida mitte enam majanduskasvu alanemisest, vaid reaalsest langusest. Mida nagu eriti tähele pole pandud (mitte et selles midagi halba oleks, paanika tehti ära juba siis, kui selleks põhjust veel polnud, miskipärast tähendab majanduskasvu numbrite avaldamine paljudele niikuinii märguannet, et nüüd võib aju välja lülitada ja mingeid täiesti seosetuid avaldusi tegema hakata). Lihsalt ajakirjandus (ja Statistikaamet) räägivad "majanduskasvust esimeses kvartalis", kuigi tegu on aastase kasvuga esimesest kvartalist möödunud aastal kuni esimese kvartalini sellel aastal. See tähendab, et selles 0.4%-s "esimese kvartali majanduskasvus" on sees ka kasv, mis pärit möödunud aasta teisest, kolmandast ja neljandast kvartalist.

Aastase kasvu avaldamine ei ole iseenesest halb - kvartaalselt kõigub see number (ka sesoonselt korrigeerituna) nii palju, et aastane silumine on üldjuhul täiest omal kohal. Statistiline viga on niikuinii suur; olukorras, kus aastavahetusel toimusid mitmed muutused (aktsiisid jne), võis osa majandusaktiivsust liikuda kvartalite vahel; sesoonne korrigeerimine on ka paratamatult meie andmetel üsna ebatäpne jne. Aga sellistel pöördepunktidel tuleb keskenduda jooksvale kasvule. Fakt on see, et viimased 4-6 kuud oleme elanud juba täiesti korraliku majanduslanguse tingimustes (ja ma veel mõtlesin, et miks mu magistritöö ei edene...). Nii et mu meelest ei peaks me praegu rääkima stiilis, et "võibolla tuleb varsti majanduslangus, oh jummal, mis siis küll veel saama hakkab", vaid - "näete, esimene kvartal olime päris korralikus languses. Selline see elu siis kiire languse ajal on." Pole mõtet karta paaniliselt tonti, kes tegelikult juba külas käinud, kes teab, äkki mõtleb praegu endamisi, et miks talle juba kohvi ei pakuta.

Inflatsiooniga on sama lugu - kui tegu on struktuurse šokiga (ühesõnaga muutusega, mis tõenäoliselt ei ole statistiline ega kao järgmiste kuude andmetega siludes ära, nagu vähemasti praegu kütuse ning toiduainete hindadega juhtunud on), tuleks vaadata jooksvat inflatsiooni, mitte aasta oma. Praegu leierdab ajakirjandus iga kuu uuesti 10%-lisest inflatsioonist, kuigi tegelikult toimus hinnatõus suures osas sügisel, ning meie jooksval inflatsioonil pole suurt häda midagi (analüütikute töö teeb see muidugi lihtsaks - väga mugav on ennustada, et sügisel inflatsioon langeb :)).

Pehme või raske maandumine?

Sõltub kuidas defineerida. Mõnikord nimetatakse raskeks maandumiseks kiire majanduskasvu muutumist majanduslanguseks. Sel juhul on raske maandumine käes. Mina eelistan struktuursemat vaadet - maandumine on raske, kui see viib pikaajalisse majanduslangusesse või -stagnatsiooni (ühesõnaga võtab maha pikaajalist kasvupotentsiaali). Seda me veel ei tea. Ja siin ongi peamine küsimus.

Üldiselt olen ma optimist:

Esiteks - nii teine kui kolmas kvartal tuleb ka aastane kasv negatiivne. Neljandas kvartalis aastane langus aeglustub (ehk näeme ka jooksvat kasvu?), kuid jääb aasta arvestuses paari protsendiga miinusesse (siia on enamvähem sisse arvestatud tugevnev surve krooni vastu kusagil sügisel, mis alandab uute laenude ja investeeringute mahtu). Töötus kasvab sügiseks-talveks üle 6% (mis pole midagi hullu, pigem normaalse oleku taastumine, sinna kanti ta ilmselt jääbki pikaks ajaks, üle 10% oleks paha).

Teiseks - erinevalt teistest, kes näevad ka 2009. aastat tumedates toonides (ja muuseas teooria tugeval toetusel - 2009 aasta stagnatsioon oleks praegu suhteliselt safe bet võrrelduna traditsiooniliste majandustsüklitega), usun ma korraliku majanduskasvu taastumist, mis kiireneb läbi aasta. Ma ei üllatuks 5%-lise aastakasvu peale. Tingimusel, et maailmas ja eriti Ida-Euroopas mingit suuremat sorti jama ei teki. Miks? Sest me reageerime lihtsalt kiiremini, kui kõik seni arvasid. Vaba majanduse võlu ja valu - me teeme selle kohandumise aastaga läbi. Laenuraha sissevool stabiliseerub uuel tasemel selle aasta lõpuks ning kinnisvaraarendus hakkab tasapisi taastuma (ehkki selle normaliseerumiseks tuleb ilmselt 2009-nda aasta lõpuni oodata), mistõttu see osa, mis praegu võrreldes möödunud aasta sama ajaga meil majandusaktiivsusest väiksem on, enam edasiseks languseks põhjust ei anna. Sisemajanduse tarbimine tuleb tagasi uuele stabiilsele tasemele.

Kust ma need numbrid võtsin? Laest. Ükskõik, kes väidab oma numbrite kohta midagi muud, ajab praeguses majandussitatsioonis segast (ok, tegelikult võtan nad praegu seda kirjutades rohkem laest, kui vaja oleks, võiksin vähemalt veidi majanduskasvu muutuse struktuuri arvestada, aga ei ole praegu aega). Numbrid tulevad laest, dünaamika sellest, kuidas ma usun meie majandusmudelit käituvat.

Tagantjärgi - võibolla juba mõne kuu pärast - saab olema naljakas seda postitust lugeda. Ja ma annan endale sellest täiesti aru. Nagu ka sellest, et 2009 aasta tugevat miinust ja pikemat stagnatsiooni oleks tegelikult olemasoleva statistika pealt väga lihtne ja loogiline taganjärgi seletada. Traditsioonilistes majandusmudelites ei saaks outlier olema ja eraldi seletust nõudma mitte stagnatsioon, vaid kasv aastal 2009. Aga Eesti on alati outlier olnud.

No ja teiselt poolt on seestpoolt vaatajad alati liiga optimistlikud olnud ja oma riiki eriliseks pidanud :)

Krooni kurss

Nagu mainitud, siis ma usun, et näeme rünnakut krooni vastu. Arvatavasti sügisel. Selle ootus on lihtsalt igasse tänapäevase haridusega majandusanalüütikusse sisse kirjutatud, kui ta näeb meie statistikat. Püüan mingil päeval, vähemalt enne sügist kirjutada siia midagi valuutakomitee süsteemist, mis on selle positiivsed ja negatiivsed omadused ja perspektiiv. Ka majandusinimeste foorumeid lugedes tundub, et seda ei tunta hästi ka siinmail, välismaal niikuinii mitte. Võibolla kirjutan ka midagi täpsemalt oma nägemusest riigi võimaluste kohta - praegu lihtsalt nii palju, et andku taevas meile nüüd oidu hoiduda lollist poliitikast ja politikaanlusest. Riigid teevad sellistes olukordas reforme. Kes kehtestab hinnakontrolli, kes tollid, mõni natsionaliseerib osa majadusest, mõni hakkab raha kokku laenama ja tulevaste põlvede arvel elama (kõik näited riikide reageerimisest praegusele globaalsele jahtumisele viimase paari kuu jooksul). Väga, väga vähesed teevad midagi mõistlikku. Mina ei tea, mis see mõistlik asi olla võiks. Aga ma koledal kombel kardan neid, kes "teavad". Ei välista, et meie praegune langus viib stagnatsiooni ning võtab maha pikaajalist kasvupotentsiaali, aga võib küll üsna kindel olla, et poliitiline tõmblemine tähendab seda, et oleme kümne aasta pärast vaesemad, kui ilma selleta oleksime.

Meie praeguse majanduslanguse põhjus pole mingite arengumootorite ärakukkumine vms. Arengumootor on ikkagi ainult selline asi, mis mõjutab pikaajalist kasvu. Meil on praegu tegemist selgest ülekuumenemisest väljatulemisega. Nagu ühes blogis USA majanduslanguse kohta kommenteeriti - kui me kõik teame, et buumi ajal oli majandusaktiivsus liiga kõrge, siis miks me nii paaniliselt peame selle alanemist halvaks asjaks?

Igal juhul - mõeldes teise kvartali tulemuste saabumisele (ja keskmise internetikommentaatori tüüpilisele reaktsioonile) kisub mõte vägisi Gerd Kanteri peale. Ole nüüd tubli! :)

Midagi meie majandusarengu konteksti panemiseks. All graafikul on kokkuvõtvalt Eesti majandusareng aastatel 1995-2007 (ülekuumenemise faas algab 2005 ja lõpeb 2007 keskel). Eesti on tänasest Soomest sama kaugel, kui Eestist endast aastal 2000. On, mille üle mõelda.


mnjah, see graafik ei näe siin kuigi hea välja, vbla pärast aega ta paremasse formaati geneerida, aga igal alamgraafikul on näitaja absoluutsena ja muuduna, kõrvuti olevatel graafikutel on muutuse skaala sama, ja ma püüdsin ka tarbijahinnaindeksi normaliseerida sarnaseks palgakasvule (ehk see, kui palju keskmise palga kõver kõrgemal THI kõverast, näitab kui palju reaalpalk on kasvanud).

kirjutatud sõprade (tervitan Jaanust) ja magistritöö pealekäimisel (muutsin täna tiitellehel aastaarvu ära - nüüd on seal 2011 senise 2010 asemel)

No kui see ei ole uskumatu, siis mis on? Maailmapanga tulevase peaökonoomiku elulugu.

Ma olen küll mõtelnud siia blogisse kirjutada nädalasi kokkuvõtteid maailma majandusblogide paremikust, kuid esialgu täidab seda funktsiooni kõrvalasuv google readeri jagatud palade valik. Ent täna sattusin ikka millegi täiesti uskumatu otsa, mis lihtsalt nõudis jagamist... ja selleks on tulevase Maailmapanga peaökonoomiku Yustin Yifu Lin'i elulugu.

Vend - olles mustersõdur Taiwani armees (mis maksis ka tema MBA eest) - põgenes 1979 aastal Taiwanist ujudes Hiinasse. Et õppida seal marksistlikku poliitökonoomikat (MA 1982). Jättes muu hulgas maha oma naise ja lapsed (kes said tema saatusest teada aastaid hiljem... Taiwan nimelt nimetas ta näo säilitamiseks teadmata kadunuks). Ok. Juhtub. Vähemalt väheusutavates filmides. Ainult et järgmisena kaitses ta 1986 oma PhD Chicago Ülikoolis (mnjah - kes majandusteaduse akadeemilisest poolest suurt ei tea, peaks Milton Friedmanist, Chicago koolkonna ühest peamisest suunanäitajast, ikka kuulnud olema), hakkas edukalt publitseerima tippajakirjades. Ning pöördus tagasi Hiinasse Pekingi ülikooli majandusprofessori kohale. Nüüd on ta siis valitud Maailmapanga peaökonoomikuks (chief economist).

Justin Yifu Lin wikipedias
ja
Marginal Revolutioni artikkel, mis mu tähelepanu sellele juhtis.

Ütelge mulle palun keegi, et mu lõunast hangit seedekulgla probleemid pole asunud kõrgema närvisüsteemi kallale.

Sedakorda toodud teieni europrojekti aastaaruande kirjutamise asemel (kuidas on meie välisprofessori poolt antud avaliku halduse loengud muuseas mõjutanud naisettevõtlust Eestis? Ja see on veel selline normaalse kõlaga küsimus, muidu peaksite mind päris hulluks).

ajakirjanduslik debüüt

Nii, kes Tartu Postimeest lugema ei juhtu, neile siis ka nii palju teadmiseks, et prokrastineerumiseks on ka teisi viise peale blogi täitmise - vahepeal tegin oma ajakirjandusliku debüüdi. Fotograafil õnnestus ka edukalt jäädvustada kõik minu distinktsed omadused (peale "r"-i), mis kullipilgulistel kommentaatoritel loomulikult märkamata ei jäänud :)