laupäev, 28. juuli 2012

Elukvaliteedist ja statistika aastaraamatust


Mulle meeldib see suund, kuhu Statistikaamet viimasel ajal pöördunud on. Avatud on blogi, kus andmeid tihti täiesti kvaliteetselt lahti räägitakse, hoiatatakse tüüpiliste väärkasutuste eest, pöördutud näoga varasemast rohkem avalikkuse poole.

Aga tööõnnetusi kipub ikka aegajalt juhtuma. Üks neist oli minu meelest eile. Hommikul märkasin Eesti statistika aastaraamatu tutvustavates artiklites [Postimees], et leibkondade keskmine elukvaliteet olevat meil "ligikaudu samal tasemel kui 2003. aastal". Jäin mõtlema, et kuismoodi nad siis sellise tulemuseni jõudnud. SKP meil viiendiku võrra kõrgem kui 2003, ikka pigem 2006 kanti (võrdluseks - erinevus on suurem kui buumi tipu ja kriisi põhja vahel).

Allikas: Statistikaameti andmebaas
(Igaks juhuks ütlen ära, et siin graafikul on hinnatõusuga juba arvestatud - alati räägitakse SKP reaalkasvust - põhimõtteliselt sellest, kui palju nänni me rohkem toodame, teenuseid rohkem teeme. Hinnataseme muutusest tuleb veel juttu.)

Võibolla arvestavad tööpuudusega? See meil tõesti kõrge, kindlasti mõjutab elukvaliteeti, aga 2003. ja 2004. aasta tööpuuduse vahe oli marginaalne. Ka siis oli tööpuudus üle 10%, see langes järsult alles buumiaastatel 2005 ja edasi. 


Allikas: Statistikaameti andmebaas
(Siin graafikul on tegu uuringupõhise töötusega - küsitlusandmete pealt hinnatud inimeste arvuga, kes otsivad tööd ja on valmis lähinädalatel tööle asuma, sõltumata sellest, kas nad on registreeritud töötuna või mitte.)


Kuna seda 2003. aasta tasemel olemist juba nii sotsiaal- kui muidumeedias faktina kuulutati ja mulle see mitmeid teisi tarbimise ja sissetulekute andmeid arvestades kummaline tulemus tundus, ei jäänud üle muud kui allika - Eesti statistika aastaraamat 2012 - enda juurde minna. 


Ja tõepoolest, lk 117 leiame sealt sellise lõigu:
"Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud ehk sundkulutused. Sundkulutuste osatähtsus kogukuludes näitab leibkonna elukvaliteeti kõige paremini. [minu rõhutus] 2011. aastal oli sundkulutuste osatähtsus eelarves samal tasemel (45%) nagu aasta varem, seega elukvaliteedis olulisi muutusi toimunud ei ole. Siiski on elukvaliteet halvem kui enne  majanduslangust. Võrreldes 2007. aastaga oli sundkulutuste osatähtsus 2011. aastal 6 protsendipunkti suurem ehk samal tasemel 2003. aastaga."

No vot mina sellist asja väita ei julgeks. Vaidleks kohe koledasti vastu ja seesama Eesti 2003-2011 on üheks heaks näiteks, miks on väga raske uskuda eeldust, et "sundkulutuste osakaal elukvaliteeti kõige paremini näitab".

Ok, me kulutame praegu sama suure osa oma sissetulekust toidu ja eluaseme peale kui aastal 2003, kas see tähendab, et me saame endale sama palju lubada kui saime aastal 2003? Ei pruugi tähendada.

Võibolla on meie sissetulek kasvanud? Kui tarbime üks päev ühe õuna ja ühe pirni, mis sama palju maksavad, ning järgmine päev kaks õuna ja kaks pirni, siis kuigi tarbimise suhe on jäänud samaks - 50% kuludest läheb õuntele, on meil ju elukvaliteet ikka parem?

Samas on - tõsi - raske oodata, et inimesed kaks korda rikkamaks saades rohkem sööma hakkaksid ja suurema eluaseme soetaksid. Ehkki 2003. ja 2011. aasta vahel oli tõesti üks periood, kus paljud pidasid tarvilikuks omale uuem, parem ja tõenäoliselt kulukam eluase hankida (ehk tarbime võibolla tõesti "rohkem" eluaset), on siin mängus teine efekt: toidu ja eluaseme hinnad on lihtslat kasvanud rohkem kui teiste kaupade omad ning kuigi me võime tarbida neid enamvähem sama palju kui varem, siis toidust ja peavarjust üle jääva rahaga saame osta rohkem muud kaupa. Kujutame eelmises näites ette, et pirnide hind tõuseb kahe euroni, õunte hind jääb ühe peale. Kui me nüüd teenime varasema kahe euro asemel neli, ostame kaks õuna ja ühe pirni, siis kulutame jälle kummabi peale 50%. Kuid kuidagi ei saa öelda, et meil sama hea olla oleks kui varem - nüüd on ühe õuna asemel kaks.


Elukvaliteet võib oluliselt tõusta või langeda sõltumatult sellest, et toidu ja eluaseme peale sama protsent sissetulekust läheb.


Vaatame täpsemalt. Aastal 2003 kulutas üks leibkonnaliige aastas keskmiselt ligi 2000 eurot, sellest ligi 900 toidu ja eluaseme peale. Aastal 2011 ligi 3200 eurot, sellest ligi 1430 toidu ja eluaseme peale. Kätte jäi (peale neid kulusid) vastavalt 1061 ja 1747 eurot ehk 2011 jäi kätte 65% enam nominaalseid eurosid. Kuid siin ei ole arvestatud veel hinnamõjudega - selge on see, et hinnad tõusid sel perioodil, 2011. aastal sai euro eest vähem kraami kui 2003. aastal, nii et küsimus on selles, kas kaupade hinnad tõusid sama palju kui sundkuludest üle jääv sissetulek. Igasugune täpne võrdlus on siin mõttetu - me tarbime teistsuguseid asju, kui tarbisime 2003. aastal, kuid mingi umbkaudse pildi Statistikaameti abiga saab.

Hinnad tõusid sel perioodil Statistikaameti andmetel keskmiselt 42.3%, ehk kokku (ühes toidu ja eluasemega) said inimesed aastal 2011 tarbida ca 16% rohkem kui aastal 2003 (reaalpalga tõus ei ole muuseas alati kõige parem majandusedu näitaja - väline hinnasurve ja ostukorvi koosseis võivad siin ära petta, aga sellest teine kord). Peamiselt tuleb see vahe justnimelt mittesundkuludest. Nende hinnad tõusid samal perioodil vaid ca 27% (pole vahet, kas kaaluda 2003 või 2011 ostukorviga). Ehk neid sai aastal 2011 tarbida ca 30% rohkem võrreldes aastaga 2003.

Järgmisel graafikul kõikmõeldavad hinnaindeksid ja asjad peal. Ülemine punane punktiirjoon näitab, kui mitu korda on 2011. aasta sundimatud kulutused suuremad 2003. aasta omadest ning alumine sinine punktiirjoon, kui palju on nende sundimatute kulutuste hinnatase kasvanud sel ajal.
Allikas: Statistikaameti andmebaas, autori arvutused

[Arvutused on muuseas mingil üsna ebasõbralikul kujul kontrollimiseks olemas siin. Öösel tehtud, ei saa vigu päris välistada.]

Sundkulude dünaamika jälgimine on kindlasti huvitav ja mitut moodi kasulik. Lihtsalt nende andmete pealt ei saa ütelda, et elukvaliteet oleks 2011 olnud sama, mis aastal 2003. Veelgi vähem saab sundkulude osakaalu järgi riike võrrelda. Vastasel korral peaksime pidama oma elukvaliteeti suuremaks nii USAst, Kanadast, Saksamaast, Suurbritanniast, Šveitsist, Soomest jne, kus kõikjal tundub vähemalt selle allika järgi eluaseme ja toidu peale minev osakaal sissetulekutest kõrgem, kui Eestis.

reede, 18. mai 2012

Pensioni kogumisest

Pensionist kirjutasime Centari rahvaga: Sambad, lapsed ja maarjakask.

Trailer:

"Iga mees, kes ütleb, et ära pensioniks raha kogu, kasvatab sellega oma laste maksukoormust. Minu laste oma ka, kurat!"

"Arvatakse, et kui pensionifondi tootlus on väike, siis ei tasu investeerida ja mõistlikum on raha täna ära kulutada. Vastupidi – pead veel rohkem kõrvale panema! Kui 100 aastat tagasi mõni mees talvekartuli sügisel ära sõi, seletades et võib-olla läheb osa muidu mädanema, siis kevadel ta oma tarkust enam teistele kuulutada ei saanud."

"Mina kui potentsiaalne pensionär püüan küll valmis olla ka kõige hullemaks – mis siis saab, kui ühel päeval pensioniiga käes, katsud pulssi ja tuksub, kurivaim, endiselt?"

"Juhtub poisi asemel tüdruk sündima, on pension kohe kolmandiku võrra väiksem?"

"Ega investorvanem mind doktorantuuri küll lubanud ei oleks!"


Tekst täismahus siis siin: http://www.centar.ee/blog/?p=207

teisipäev, 27. märts 2012

Ühe hüpoteesi lugu - kas iga uus põlvkond on eelmist ületanud?

Meie koolikatkestamise raportist (või õieti kirjeldusest, kuidas erinevate haridustasemetega inimestel täna Eestis läheb) on põhitähelepanu saanud mu poolt raporti esitlusel räägitud lugu noortest (ega ma muidu oleks seda rääkinud, kui ma poleks teda huvitavaks pidanud :)). Ainus jama, et seda peetakse - mitmeti minu enda süül - raporti osaks või tulemuseks, mida ta tegelikult ei ole. Proovin kirjutada, mis ta on:

Olen suht pikka aega mänginud küsimusega võitjate põlvkonna olemasolust. 2004 olen esimest korda andmeid selle pilguga piinanud. Juba tol korral oli näha, et võitjapõlvkonda, kes on üle (vähemalt palgasissetulekult) nii eelnevast kui järgnevast, pole olemas (90-ndatel arvati, et üks põlvkond paneb kõik soojad kohad kinni, järgmistel pole midagi teha).

Mu andmed (Eesti tööjõuuuring ehk ETU) olid liiga kehvad, et teha mingeid järeldusi dünaamikast - kas uus põlvkond kasvatab oma tulu veel kiiremini? Kas vanemal põlvkonnal sõltub uute oludega kohandumiskiirus vanusest? Kas me äkki saame rääkida "majandussüsteemi-spetsiifilisest" inimkapitalist? Seniste, plaanimajanduse-spetsiifiliste teadmiste ja oskustega polnud midagi teha, nüüd tuli uusi hakata üles ehitama. Kuidas erinevad põlvkonnad sellega hakkama said? Need küsimused jäid tookord vastuseta.

Möödunud aastal ehitasin järjekordselt ETU pealt Eesti vanuse-palga profiile ja tulemus tuli see, mida ma üldjoontes teadsin - noortel, kõrgelt haritutel läheb Eestis päris hästi. Aga mulle jäi silma, et 90-ndate alguses lõpetanud tundusid olevat andnud oma kõrgeimapalgalise positsiooni üle 90-ndate lõpus lõpetanuile.



ETU andmed, eriti noorte kohta, ei ole liiga usaldusväärsed - noori ei saa kätte. Selleks, et üldse neid vanuse-palga-profiile saada, panin kokku ETUd 2004-2009, leides iga kvartali kohta absoluutselt mõttetult keerulisel viisil palgaindeksi (sama tulemuse saaks imelihtsalt), et palgatase 2009-ndasse aastasse viia jne. Seejärel silusin neid sellise elukaga nagu loess. Valides parameetreid niimoodi, et kesk- ja põhihariduste kõverate algus hästi istuks (ülesanne nõudis suuremat täpsust just esimestel aastatel), mis oli paras keemia.

See tähendab, et need konkreetsed jooned on üsna suvalised, selle pealt ei saa tegelikult kuidagi öelda, kuskohas see palgatipp on, veel vähem, kuidas dünaamika toimunud. Ma ei osanud Exceli "graafiliste vahenditega" isegi usalduspiire talle ümber panna, aga need on laiad, nagu ette kujutada võib. Nii et ETU andmete pealt, mille alusel see raport valminud, ei saa suurt midagi konkreetset väita.

Küll aga kogunes mulle tasapisi uusi kvaliteetseid andmeid (õieti peab ütlema, et kogunes meile, sest otsisime sellele hüpoteesile katet kogu Centari meeskonnaga), mis viitasid üha uuesti sellele, et enne kriisi läks noortel lõpetajatel väga hästi. 2000-ndate alguses üldkeskhariduse omandanutel läks keskmiselt 5 aastat, et ületada Eesti keskmine aastapalk (st sinna on arvestatud sisse kõik - ka need, kes osalise koormusega jne). Selleks ajaks kui tööturule jõudsid ülikooli lõpetajad, oli keskmine ületatud (ja siin on sees need, kes keskharidusega jäid), mõne aastaga jõuti 30% kõrgemale keskmisest. Eesti õppekeelega kooli aastal 2000 lõpetanud mehe mediaanpalk (nüüd bruto, ennem oli neto!) oli buumi tipuks jõudsalt üle 1000 euro, naiste oma (kes lastetoetust ei saanud) üle 800. See on buumi ajal ka ootuspärane - noored võidavad buumist enam.

Aga ka see ei andnud mulle veel võimalust ütelda, et uued põlvkonnad (ja tegelikult pean ma siin silmas ~viie-aastaseid vahemikke, mitte päris lendusid) ületavad eelmisi.

Kuni ühel hetkel õnnestus meil ühe kolmanda uuringu raames pilk peale heita EMTA andmetelt leitud vanuse-palga profiilidele aastatel 2002 ja 2009. 2002 oli palgatipp kusagil 32-33 kandis. 2009 kusagil 36 juures (need numbrid on nüüd mälu järgi, ei leia üles, kuhu õiged kirja said), sellele järgnes langus suurusjärgus 10% 10 aastaga. Just nende andmete pealt julgen ma ütelda, et ETU pealt vihjamisi paistnu ei ole pelgalt statistiline artefakt. Haridust EMTA andmetel küljes ei ole, kuid ETU pealt tean ma üsna kindlalt, et peamiselt genereerib seda vahet kõrgharidus. Palgatipp liigub edasi, kuid aeglasemalt kui inimesed vananevad. See saab juhtuda ainult siis, kui uued põlvkonnad ületavad eelkäijaid. Kõikidel tõusevad palgad kogemustega, kuid tagantpoolt tulijatel tõusevad aja jooksul vanematest veel kõrgemale.

See viimane annab kokku ühe kole hea loo, mida ma ei jätnud ka kasutamata viimase raporti esitlustel (no keda mu täpne meetod huvitab, ikka see, mis lugu andmed räägivad): me oleme suutnud luua aina paremat inimkapitali. Kui vaadata kuidas need inimesed läbi elu lähevad, siis kogu Eesti inimkapitalivaru (ja see on olulisem kui füüsiline kapital) tõuseb lähiajal veel jõudsalt. Tahate majanduskasvu mootorit? Siin see on! See on tegelikult täpselt see pilt, mida me näha tahaksime. See annab hea aluse optimistlikult tulevikku vaadata ja ütleb teiselt poolt, et meie haridussüsteem toimib. On ju kena lugu! (Kehvem pool on see, et nüüd hakkab peale tulema üha vähem seda uut ja paremat.)

Ainuke probleem on selles, et raportiga pole sel suurt midagi pistmist. Ja täna on siiski tegemist veel hüpoteesiga, millesse mul on küll põhjust piisavalt tugevalt uskuda, et seda väita. Ka kõige halvemal juhul ei ole see reaalsusest kaugel (äkki see kriis pani ikka tänastele 30-stele piduri peale ja 35-sed jäävadki mõneks ajaks tipuks? Võibolla oli kogu 35-ste edu buumi genereeritud ja kriis tõmbas nad alla? Viimast pean üsna vähetõenäoliseks, aga ei saa tegelikult ka välistada).

Nii et täna ei leia te raportist selle kohta midagi mõistlikku, vaid peate uskuma, mida ma EMTA vanuse-palga profiilidest räägin :). Näidata mul neid ei ole ja sellest tegelikult see lugu. Ma ei pannud alguses tähele, et kõik raporteerivad sellest kui raporti tulemusest. Ja nüüd on mul kole paha tunne selle pärast.

Ei saa siin ajakirjanikke ka kuidagimoodi süüdistada, täiesti minu viga. Ise ma seda kuidagi ära ei eristanud vaid kommenteerisin mõnuga. Täna veel saatsin ühele ajakirjanikule õhtul emaili, et kas ta saaks panna kirja, et tegemist mu hinnanguga erinevate andmete pealt, kuid ei tea, kas see ka sisse jõudis.

Ja päris seda, et iga viimane kui lend eelmisest parem, mis vist nüüd pealkirjades, ma ka ei julgeks ütelda - ju seal ikka mingit kõikumist on ja kriis tegelikult külmutas palgatasemed noortel sinna, kus nad olid (2003 ja hiljem üldkeskhariduse omandanutel palgad siiski grupi keskmisena läbi kriisi tõusid - kas mul pole mitte head andmed, järgmine raport on nurga taga :)).

pühapäev, 12. veebruar 2012

ACTAst

Ma üldiselt väldin suht põhimõtteliselt oma lugude kommentaaride lugemist, aga kuna seekord sattusin kogemata kombel toetama kole populaarset seisukohta (mis tegelikult paneb mul tavaliselt hunniku ohutulesid plinkima - on asju, mis tunduvad kole ilusad ja õiged juba ilma põhjaliku kaalumiseta, aga ühtegi asja ei saa pidada ilusaks ja õigeks ilma põhjaliku kaalumiseta), siis viskasin pilgu peale.

"Loo autor on vist nööpe söönud." on mu meelest seal kõvasti alahinnatud :)

http://arvamus.postimees.ee/736168/indrek-seppo-acta-ansip-ja-noobid/