Laupäev, 28. juuli 2012

Elukvaliteedist ja statistika aastaraamatust


Mulle meeldib see suund, kuhu Statistikaamet viimasel ajal pöördunud on. Avatud on blogi, kus andmeid tihti täiesti kvaliteetselt lahti räägitakse, hoiatatakse tüüpiliste väärkasutuste eest, pöördutud näoga varasemast rohkem avalikkuse poole.

Aga tööõnnetusi kipub ikka aegajalt juhtuma. Üks neist oli minu meelest eile. Hommikul märkasin Eesti statistika aastaraamatu tutvustavates artiklites [Postimees], et leibkondade keskmine elukvaliteet olevat meil "ligikaudu samal tasemel kui 2003. aastal". Jäin mõtlema, et kuismoodi nad siis sellise tulemuseni jõudnud. SKP meil viiendiku võrra kõrgem kui 2003, ikka pigem 2006 kanti (võrdluseks - erinevus on suurem kui buumi tipu ja kriisi põhja vahel).

Allikas: Statistikaameti andmebaas
(Igaks juhuks ütlen ära, et siin graafikul on hinnatõusuga juba arvestatud - alati räägitakse SKP reaalkasvust - põhimõtteliselt sellest, kui palju nänni me rohkem toodame, teenuseid rohkem teeme. Hinnataseme muutusest tuleb veel juttu.)

Võibolla arvestavad tööpuudusega? See meil tõesti kõrge, kindlasti mõjutab elukvaliteeti, aga 2003. ja 2004. aasta tööpuuduse vahe oli marginaalne. Ka siis oli tööpuudus üle 10%, see langes järsult alles buumiaastatel 2005 ja edasi. 


Allikas: Statistikaameti andmebaas
(Siin graafikul on tegu uuringupõhise töötusega - küsitlusandmete pealt hinnatud inimeste arvuga, kes otsivad tööd ja on valmis lähinädalatel tööle asuma, sõltumata sellest, kas nad on registreeritud töötuna või mitte.)


Kuna seda 2003. aasta tasemel olemist juba nii sotsiaal- kui muidumeedias faktina kuulutati ja mulle see mitmeid teisi tarbimise ja sissetulekute andmeid arvestades kummaline tulemus tundus, ei jäänud üle muud kui allika - Eesti statistika aastaraamat 2012 - enda juurde minna. 


Ja tõepoolest, lk 117 leiame sealt sellise lõigu:
"Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud ehk sundkulutused. Sundkulutuste osatähtsus kogukuludes näitab leibkonna elukvaliteeti kõige paremini. [minu rõhutus] 2011. aastal oli sundkulutuste osatähtsus eelarves samal tasemel (45%) nagu aasta varem, seega elukvaliteedis olulisi muutusi toimunud ei ole. Siiski on elukvaliteet halvem kui enne  majanduslangust. Võrreldes 2007. aastaga oli sundkulutuste osatähtsus 2011. aastal 6 protsendipunkti suurem ehk samal tasemel 2003. aastaga."

No vot mina sellist asja väita ei julgeks. Vaidleks kohe koledasti vastu ja seesama Eesti 2003-2011 on üheks heaks näiteks, miks on väga raske uskuda eeldust, et "sundkulutuste osakaal elukvaliteeti kõige paremini näitab".

Ok, me kulutame praegu sama suure osa oma sissetulekust toidu ja eluaseme peale kui aastal 2003, kas see tähendab, et me saame endale sama palju lubada kui saime aastal 2003? Ei pruugi tähendada.

Võibolla on meie sissetulek kasvanud? Kui tarbime üks päev ühe õuna ja ühe pirni, mis sama palju maksavad, ning järgmine päev kaks õuna ja kaks pirni, siis kuigi tarbimise suhe on jäänud samaks - 50% kuludest läheb õuntele, on meil ju elukvaliteet ikka parem?

Samas on - tõsi - raske oodata, et inimesed kaks korda rikkamaks saades rohkem sööma hakkaksid ja suurema eluaseme soetaksid. Ehkki 2003. ja 2011. aasta vahel oli tõesti üks periood, kus paljud pidasid tarvilikuks omale uuem, parem ja tõenäoliselt kulukam eluase hankida (ehk tarbime võibolla tõesti "rohkem" eluaset), on siin mängus teine efekt: toidu ja eluaseme hinnad on lihtslat kasvanud rohkem kui teiste kaupade omad ning kuigi me võime tarbida neid enamvähem sama palju kui varem, siis toidust ja peavarjust üle jääva rahaga saame osta rohkem muud kaupa. Kujutame eelmises näites ette, et pirnide hind tõuseb kahe euroni, õunte hind jääb ühe peale. Kui me nüüd teenime varasema kahe euro asemel neli, ostame kaks õuna ja ühe pirni, siis kulutame jälle kummabi peale 50%. Kuid kuidagi ei saa öelda, et meil sama hea olla oleks kui varem - nüüd on ühe õuna asemel kaks.


Elukvaliteet võib oluliselt tõusta või langeda sõltumatult sellest, et toidu ja eluaseme peale sama protsent sissetulekust läheb.


Vaatame täpsemalt. Aastal 2003 kulutas üks leibkonnaliige aastas keskmiselt ligi 2000 eurot, sellest ligi 900 toidu ja eluaseme peale. Aastal 2011 ligi 3200 eurot, sellest ligi 1430 toidu ja eluaseme peale. Kätte jäi (peale neid kulusid) vastavalt 1061 ja 1747 eurot ehk 2011 jäi kätte 65% enam nominaalseid eurosid. Kuid siin ei ole arvestatud veel hinnamõjudega - selge on see, et hinnad tõusid sel perioodil, 2011. aastal sai euro eest vähem kraami kui 2003. aastal, nii et küsimus on selles, kas kaupade hinnad tõusid sama palju kui sundkuludest üle jääv sissetulek. Igasugune täpne võrdlus on siin mõttetu - me tarbime teistsuguseid asju, kui tarbisime 2003. aastal, kuid mingi umbkaudse pildi Statistikaameti abiga saab.

Hinnad tõusid sel perioodil Statistikaameti andmetel keskmiselt 42.3%, ehk kokku (ühes toidu ja eluasemega) said inimesed aastal 2011 tarbida ca 16% rohkem kui aastal 2003 (reaalpalga tõus ei ole muuseas alati kõige parem majandusedu näitaja - väline hinnasurve ja ostukorvi koosseis võivad siin ära petta, aga sellest teine kord). Peamiselt tuleb see vahe justnimelt mittesundkuludest. Nende hinnad tõusid samal perioodil vaid ca 27% (pole vahet, kas kaaluda 2003 või 2011 ostukorviga). Ehk neid sai aastal 2011 tarbida ca 30% rohkem võrreldes aastaga 2003.

Järgmisel graafikul kõikmõeldavad hinnaindeksid ja asjad peal. Ülemine punane punktiirjoon näitab, kui mitu korda on 2011. aasta sundimatud kulutused suuremad 2003. aasta omadest ning alumine sinine punktiirjoon, kui palju on nende sundimatute kulutuste hinnatase kasvanud sel ajal.
Allikas: Statistikaameti andmebaas, autori arvutused

[Arvutused on muuseas mingil üsna ebasõbralikul kujul kontrollimiseks olemas siin. Öösel tehtud, ei saa vigu päris välistada.]

Sundkulude dünaamika jälgimine on kindlasti huvitav ja mitut moodi kasulik. Lihtsalt nende andmete pealt ei saa ütelda, et elukvaliteet oleks 2011 olnud sama, mis aastal 2003. Veelgi vähem saab sundkulude osakaalu järgi riike võrrelda. Vastasel korral peaksime pidama oma elukvaliteeti suuremaks nii USAst, Kanadast, Saksamaast, Suurbritanniast, Šveitsist, Soomest jne, kus kõikjal tundub vähemalt selle allika järgi eluaseme ja toidu peale minev osakaal sissetulekutest kõrgem, kui Eestis.

4 kommentaari:

Joosep-Georg ütles ...

Aga mis aastas me siis elame praegu? :)

Unknown ütles ...

2006. oleks raske vastu vaielda. Töötus jääb küll sellest pikaks ajaks kõrgemaks, aga nii majanduslik aktiivsus kui kaupade hulk, mida müüakse, kusagil sealkandis (täna just tuli näiteks jaekaubanduse mahuindeks)

Siin üks hea koht, kust vaadata erinevate riikide veidi pikema perioodi arenguteid (GDP log-skaalal, et kasvud oleksid võrreldavad; sealt saab valida kõikmõeldavaid riike, kes huvitavad).

Unknown ütles ...

Kriitikaga täiesti nõus. Märkasin ise sama üsna kohe peale ilmumist. See "keskmise elukvaliteedi" muutus oli PM Online'i sõnastus. Nii lihtne elukvaliteedi mõõtmine muidugi ei ole. Ei olnud StatAmet'i viga. Üldse, kõiki katseid elukvaliteedi ja heaolu mõõta ja järeldusi sõnastada tuleb tunnustada.
Oleme tasapisi õpetanud vaatama sundkulutuste osakaalu leibkonna kogukuludes ja seda mingil määral heaoluga seostanud. Quality of life ja Wellbeing mõõtmiskontseptsioonid on erinevad neid sõnu ei tohi sassi ajada.
Veel mõni aasta ja suudame märksa paremini nii heaolu kui elukvaliteedi pilti esitada. Praegu on kõik kuidagi fragmenteerunud, SKP kasutamine üsna lihtsakoeline jms.

Unknown ütles ...

Siin oleks lihtsalt mõistlikum olnud vaadata sundkuludest üle jääva osa reaalväärtuse muutust (+30%). Sundkulude osakaal petab, kui hindade tõus ebaühtlane.

Sundkulude oskaal võib olla mõistlik (ja ettevõtetele ning poliitikakujundajatele kasulik info) leibkonna tüüpide kaupa.