Neljapäev, 4. november 2010

Tasulise kõrghariduse ühest ohust ja rakendusuuringute hädadest

Ma olen siin ka vist maininud, et tasulise-tasuta (või omaosalusega/omaosaluseta või riigi poolt kinnimakstava/tulusaaja poolt kinnimakstava) kõrghariduse debatis kipuvad meil argumendid baseeruma liigselt emotsioonidel ja nii mõnigi tava-argument osutub lähemal vaatlusel sootuks plaanitule vastaspoolt toetavaks (teinekord sellest vbla pikemalt).  Tänases Postimehes on nüüd üks näide sellest, mis võib mind ennast panna muretsema "tasulise" kõrghariduse pärast - britid tõstavad õppemaksu.

Tegelikult on tehniliselt tegu maksimaalselt lubatava õppemaksu tõusuga - erinevalt artiklisväidetust ei otsusta riik seal vähemalt minu mälu järgi õppemaksu vaid selle maksimummäära). Aga mis oli brittide kogemuses paljudele veidi üllatav, oli see, et vähemalt vana määra korral otsustasid - ja suutsid - praktiliselt kõik ülikoolid nõuda justseda maksimaalset, hinnakonkurentsi ei tekkinud.

Õppemaksu tõus ei ole sugugi alati ja üheselt negatiivne nähtus - kui see näitab, et inimesed tahavad kvaliteetsemat haridust ja on selle nimel nõus rohkem maksma, siis just vastupidi - nad saavad, mida tahavad, ühiskondlik tulu ainult tõuseb. Aga minu probleem on selles, et kas meil on piisavalt konkurentsi ülikoolide vahel, et me saame rääkida kvaliteedi tõusust? Võibolla on tegu lihtsalt kõrghariduse poolt tekitatud tulude ümberjagamisega õpilastelt teatud mõttes monopolidena käituvatele ülikoolidele (ja - miks mitte - õppejõududele)?

Ma ei tea. Selliste situatsioonide hindamise jaoks ei ole ka häid ja kiireid empiirilisi teste (erinevalt näiteks kõrghariduse tasulisuse mõjust hariduse jaotusele erinevate sotsiaalmajanduslike kihtide vahel) - me saame seda hinnata heal juhul mõnikümmend aastat peale fakti, arvestades, millist dünaamikat see tekitab (kas õppejõudude kvaliteet, ülikoolisüsteemi efektiivsus paraneb tänu lisarahale, või kasutavad nad lihtsalt ära oma poolmonopoolset seisundit ja tegu on nullsummamänguga).

Sellega seoses meenub mulle, et SA Archimedes (tänud neile mu praeguste õpingute väga lahke finantseerimise eest muuseas :)) kuulutanud välja konkursi keskkooliõpilaste küsitlemiseks, mille tulemusena nad soovivad saada teada näiteks õppemaksu mõju ülikooli minekule jne. No ei saa sellist asja üksnes küsitlusandmete pealt hinnata, mitte kuidagi ei saa. Igaüks, kes tõsise näoga hindab, on kas lihtsalt rumal või petab tellijat. Kui muidu ei usu, siis uurigu brittide eelmisele reformile eelnenud küsitluste tulemusi keskkooliõpilaste seas ja reaalset käitumist (kõrgharidusmaksu diskussiooni ajal vastasid paljud, et nad maksmise korral õppima ei lähe, reaalselt läks täpselt sama seltskond, aasta-paar hiljem andsid ka küsitlused samasuguseid tulemusi edasiõppimisplaanidest kui varem - neil küsitlustel puudub ennustusväärtus). Küsitlusandmete kasutamine eeldab eelnevat valiidsuse testimist, konkreetse küsimuse puhul ei ole selleks ühtegi mõistliku vahendit.

Aga see pole muidugi Archimedese-spetsiifiline probleem - peagi peaks vist tulema välja järjekordne innovatsiooni-uuring, kus ülesandepüstitus oli samasugune - leidke toetuse mõju innovatsioonile kasutades andmeid, mille seosetust igasuguse reaalse mõjuga on maailmas korduvalt näidatud. Eks me näe, kas ma eksin, kui see välja tuleb (ei ole uurinud, kes seda tegema hakkas), oleksin kole õnnelik, kui see ei osutuks mõttetuks raharaiskamiseks.

Kui palju on Eestis uurimisasutusi või sotsiaalteadlasi, kes julgevad teha pakkumise kujul, mis võimaldaks midagi sisulist ütelda, või ausalt kirjeldada, mida need tulemused ütlevad ja mida mitte?

Hiljuti ilmus (või peagi ilmub) näiteks analüüs elukestvast õppest. Kahe meie tugevaima ühiskonnateaduste uurimisasutuse koostöös. Tunnen pea kõiki tegijaid - tugeval tasemel tegelased. Ärge palun pahandage. Aga kus on hambad, kus on teadlase kriitika? Mis mõte on nende mugavate tulemuste esitamisel - elukestev õpe on tähtis, sest Euroopa Liidu mingi raport peab seda tähtsaks, vot meil 60-aastased õpivad vähem kui 30-sed, tuleks teha spetsprogrammid nende jaoks... Miks, no krt miks??? Elukestva õppe tähtsus lähtub tema produktiivsusttõstvatest omadustest. 30-aastastel on märksa pikem tööiga ees, nad peavadki rohkem õppima. Täna kuulsin muuseas siseinfot, et Maailmapank annab varsti välja analüüsi, kus teatab, et ta loobub igasugusest toetusest elukestvale õppele - produktiivsusevõit on lihtsalt sedavõrd väike. See ei ole mingi üllatus, see ei tugine tõenäoliselt nende originaaltulemustele, vaid olemasolevate ja kõigile kättesaadavate uuringute kriitilisele kokkuvõttele. Kui me jällegi tarbimisväärtusele keskendume, siis ma kardan, et kino toetamine on efektiivsem.

Ma täiesti mõistan elukestva õppe kontseptsiooni muuseas, aga ma absoluutselt ei mõista mõõdikut, mida kasutame, või kuidas me lubame sel kriitikavabalt oma elu elada.

Igasuguste teadus- aga ka rakendusuuringute tegemisel võiks kusagil teadlase/analüütiku tagaajus alati olla üks pisikene küsimus - kas ma usaldaksin ennast arsti kätte, kes lähtub samasuguse metoodikaga, samasuguse kriitikaga tehtud uuringust? Kes lähtub sama tugeval või nõrgal alusel olevatest järeldustest. Muuseas - vastus ei ole siin alati see, et kõik peab lõplikult tõendatud olema, kaaluda tuleb ka kasuga/kahjuga, mis mingist järeldusest tulevad, aga need kaalutlused on mõistlik läbi mõtelda ja välja ütelda.

Pühapäev, 31. oktoober 2010

Jõudsin kohale!

Tahan teile kohe, juba mõni kuu peale saabumist, teada anda, et jõudsin kenasti Kieli kohale. Hamburgi lennujaamas võttis mind vastu vihm ja kuulus Saksa täpsus. Peale pooleteisttunnist igatunnise bussi ootamist jõudsin just närvi hakata minema, kui teatati, et "vabandame väga, buss tuleb 10 minuti pärast". Viisakad inimesed ikkagi. Ei tulnud. Tuli siis kui järgmine buss tulema pidi.

Kiel oli hall ja vihmane, märgid Ida-Saksamaa pärandist (ehkki täheldasin ka olulist arengut võrreldes muu Ida-Euroopaga!) hakkasid mulle silma veel mõnda aega (umbes selle ajani kui selgus ta olla ikka lääne poolele jäänud). Ei oleks mina oma nõukogude Tallinnalt oodanud kapitalistlikku sõpruslinna. Tallinnas oli Moksva olümpia purjeregatt, Kielis Berliini oma - ju siin mingi loogika leiti.

Elan ma olümpiakülas. Või mis selle kohale pärast sõda taastati (Kiel oli sadamalinn, nüüd on jälle, mõnda aega ei olnud liitlaste initsiatiivil küll ei sadamat ega linna). Minu ühika ees laiutab jahisadam, paar kilomeetrit ühel pool sõjasadam, teist sama palju edasi esimene toidupood. Jõuda tuleb sinna reeglina vihma ja tormi tingimustes (isegi kui päris iga päeva ilmaennustus seda ette ei näe, siis toidu lõppedes kindlasti). Ühikas on väga vinge - üksi toas, 145euri, ainult mingi koristaja käib korra nädalas häirimas (hausmeister kahjuks inglise keelt väga palju ei mõista, nii et ei teagi, palju peaksin juurde maksma, et tollest lahti saada).

Maksmisega on üldse kehvasti siin. Olles teadlik välismaailmas valitsevatest riskidest (aitäh, ema!) võtsin kaasa kaks pangakaarti. Teise jaoks läksin veel SEBi, avasin arve ja tegin kaardi (protsess võttis muuseas maksimaalselt 15 minutit). Siiajõudes ostsin ühe-euro poest rahakoti (kõik muud vajalikud asjad olin loomulikult mõned minutid varem ostnud 3-5 eurot per julk). Panin oma kaardid kenasti uude rahakotti ja kaotasin selle siis ära. Enne jõudsin veel tõdeda, et ümbruskonna toidupoodides mu kaartidega maksta ei saa.

Selle pangaarve avamise 15-minutilise ajakulu märkisin ma muidugi ära põhjusega. Ilma rahata on välismaal kehva olla, mis tekitas minus lihtsameelse mõtte avada arveldusarve kohalikus pangas (igasugu ühikaüüride ülekandeid taheti kah nagu selle kaudu jne). Aga pangad - tuleb välja - töötavad arenenud Läänemaailmas mingi alternatiivse loogika toel. Võiks nagu eeldada, et nad on õnnelikud, kui inimene tuleb sisse ja tahab oma raha neile anda. Võta näpust - värske klient tundub olema midagi nii erakordset, et samal päeval kohe kindlasti lepingut sõlmida ei saa, selleks tuleb eraldi aeg kokku leppida (ja see kokkulepe peab toimuma minimaalselt üks päev enne lepingusõlmimise fakti ennast, testisin kolmes erinevas pangas, kuna mul ei olnud mingit isu jalutada uuesti järgmisel päeval tunnike kesklinna - protsess, mille käigus ma siiamaani reeglina ära eksin). Lepingu sõlmimiseks paluti varuda minimaalselt poolteist tundi, arvestada kahega. Ning tingimata üks saksa keele oskaja tõlgiks kaasa võtta (minu kinnitus, et valdan kirjalikku saksa keelt vabalt, tuli vist liiga hilja - muuseas, kõik see jutt käis nende poolt märksa paremas inglise keeles, kui minul seda ette näidata on). Mina ei tea, mis kohutavaid asju nad sinna lepingusse sisse kirjutavad, et nad ei lase mul usaldada oma teadmisi panganduse standardtingimuste kohta. Ja teadmata see mul nüüd jääbki - olgu minu arveldusarve hooldustasu kaotus neile õppetunniks! Ja motivaatoriks kliendisõbralikkuse suurendamisel (kui midagi, mida ei ole, ikka suurendada saab). See jääb minu panuseks Saksa rahva heaolu kasvatamisel. Kõige sellega seoses olen ma nüüd vist Kapo huviorbiidis - igakuised ülekanded moslemile, kes veel Iraani päritolu, peavad ju olema tänapäeval selgeks riskifaktoriks.

Ahjaa, loengud. Loengud on vinged olnud. Just see kraam, mida Eestist ei saa - tippteadlased kirjeldamas oma ala tänaseid arenguid. Kuulajaskond on suht kirju (peale 11 täisprogrammi võtja käib iga kursust kuulamas veel paarkümmend vahelduvat tegelast - erinevate ülikoolide doktorandid, keskpankurid, WTO tegelased jne, kohale on tuldud USAst, Austraaliast, Lõuna-Koreast keegi pea igas loengus), mistõttu kursused on vähem tehniliste oskuste lihvimisele suunatud kui keskmine economicsi doktorikursus (ehkki ei saa öelda, et mudelite läbilahendamisest ja matemaatilise taibu väljanäitamise võimalustest päris puudust peaks tundma). Matemaatikat võib üksi kodus ka järada, aga tipp-publitseerivate tegelastega loengu käigus või õhtul õllelauas mõtteid vahetada on üksi kodus esialgu raske.


Roberto Rigoboni loengut ei ole võimalik edasi anda. Ma ei üritagi. Juuresolev pilt võib mingi ettekujutuse anda. Tal mõned avalike loengute videod üleval ka, aga see on väga soft stuff. Ütleme nii, et poliitiline ebakorrektsus omandab ta loengutes kvalitatiivselt uue tähenduse. Ei olnud loengukuulajat, riiki ega rahvust, kelle jaoks tal head sõna polnud - ma näiteks sain muu hulgas teada, et näen välja nagu rock-staar. 20 aastat hiljem. Peale 40 aastat drug-abuse'i. Ta võiks samahästi oma loengutesse stand-up comedy pähe pileteid müüa. Seda, et niimoodi on võimalik anda matemaatikast rasvunud avatud majanduse makrot, ma uskunud ei oleks. Fantastiline.


Ühest asjast ei saa ma aru tema puhul - kuis krt on võimalik täiesti ilmse ADHD-ga PhD-ni jõuda? Rääkimata siis full professorist MITis või paduökonomeetria-publikatsioonidest. Need võiksid nagu nõuda paigalpüsimist ühe asja juures. Kusjuures ta pole ainus sarnane, keda tean - üks üsna tuntud Chicago PhD, kellega kokku sattunud, võiks paralleelselt elusa diagnoosina töötada. Noh, annab vähemalt lootust.


David Autor oli kah kole hea. Kohe selge, et intelligentne inimene. Alghariduselt psühholoog. Uurisin talt siis originaalselt, et mis kurivaim paneb psühholoogi tegelema labouriga - väga tehnilise asjaga, mis kipub liikuma ökonomeetria eesliinil või õieti liigutama ökonomeetrilisi meetodeid enesega kaasa.

Suhteline eelis võiks ju olla kusagil käitumusliku ökonoomika vallas. Vastas, et põhjus just selles ongi, et ta psühholoogiat õppinud. Peale kursuse andmist suundus ta muuseas perega Tallinnaga tutvuma. Viisaka inimesena teatas mulle hiljem, et see linn olla talle väga meeldinud (Suhtlusstiili näitena ta eurotuuriaegne autoreply: "I will be conducting operations from a secure, undisclosed location (off the U.S. mainland) through Friday, September 3. Contingent on operational success, I will reply to your message when I'm next in civilian contact.")

Edasi Giovanni Peri ja immigratsioon (ma ei tea, kas ma julgen neid fotosid enam siia lisada, ei taha oma blogiga kuhugile NSFW nimekirja ka sattuda) - mitte sellise suurusjärgu tegelane nagu eelmised, aga ta veel naa noor ka. Äraütlemata ebaitaallaslikult ettevalmistatud ja -kantud (sõltumata diskussioonist suutis ta alati lõpetada viimase slaidi viimase lausega minuti pealt õigel ajal - mis krdi meetodiga, aru ma ei saanud) loeng teemal, millest mul varem õrna aimugi polnud. Nüüd tean rohkem kui vaja. Aga iseenesest täiesti huvitavad meetodid ja mudelid, mida mitmel pool rakendada annab. Peri kohta veel nii palju, et ta on just viimastel kuudel kõvade blogivaidluste keskmes - mitmed tema viimased tööd viitavad immigratsiooni positiivsele mõjule, sellele et immigrandid kipuvad töökohti pigem juurde tekitama kui ära võtma ning et nad pigem täiendavad kui konkureerivad kohaliku tööjõuga (täna ilmus näitek see), mis muidugi selline teema, mis alati kõvasti tolmu üles keerutab. Ses mõttes oli see loeng ka huvitav, et teoreetilised mudelid on praktiliselt üksüheselt samad tööturuökonoomikaga, aga seoses teisttüüpi andmetega on ootused empiirika suhtes kapitaalselt erinevad (ei häiri seal kedagi suurt statistilise olulisuse puudumine vms).

Teine itaallane - Gianmarco Ottaviano ja rahvusvaheline kaubavahetus hävitas mu usu itaallastesse täielikult. No veel metoodilisemalt ei ole võimalik ühte loengut anda. Absoluutne vastand Rigobonile (loengus kaasarääkimine välistatud), aga vähemalt sama populaarne (igast maailma nurgast olid inimesed kohale tulnud, huvitaval kombel polnud minule ta nimi ennem vastu tulnud). Standardmudelid lammutati pulkadeks lahti. Selline kursus, millest ei oska puudust tunda enne kui seda saanud - ma arvan, et enamik meist peab seda seni kõige tugevamaks ja kasulikumaks kursuseks. Selle venna loengutest tuleks DVD-d välja anda - uskumatult metodoloogiliselt antud. Eksam oli lõbus. Nagu ta lubas, mudeleid tuletama ei pidanud - alguspunktina teatas lihtsalt et "kasutades vahetulemusi, mille me loengus tuletasime, näita, et...". Eks ma siis üritasin neid vahetulemusi tuletada, kuidas jõudsin, aga ise oleksin ennast selle jura peale küll joonelt läbi kukutanud. Vaene mees pidi hinded kuskilt laest võtma, sest ma ei usu, et keegi seal midagi mõistlikku tegi (eksamid on üldiselt suhteliselt lihtsaks tehtud). Minu jaoks oli seal laes B (mitte, et ma aru saaksin, mis need hinded seal üldse tähendavad, vist käivad kuidagi "A+"-st "C-"-ni). Ütleme nii, et hindedeflatsiooni selles programmis karta ei ole (seda siis julgustuseks neile, kes tulevikus minna kavatsevad - eksamil läbi kukkuda on väga raske).

Viimane kursus, mis seni toimunud, oli aegridade ökonomeetria - Leonardo Moralese, Kieli instituudi enda tegelase antuna. Kõvasti maatriksarvutusi ja Matlabi (küsisin talt, kas ta teebki oma ökonomeetrilisi asju ainult Matlabis, mõeldes siis sellega, et ehk tarvitab ikka mõnda spetsprogrammi kah; ta vastas, et ei, muidugi mitte, vanemate professoritega koostööd tehes tuleb Gaussi kasutada...). Mul on varajasest noorusest (ehk juba mitu aastat) tegelikult peas poolfilosoofiline küsimus, kas maatriksalgebra tundmine annab midagi maailmamõistmisele juurde? Ja ma ei ole veendunud, et annaks. Ta on mõningate probleemide jaoks mugav notatsiooniviis, aga mulle on ikka tundunud, et ta ei ütle rohkemat maailma kohta, kui arvutuslükati kasutamisoskus. Ma ei ole kindel, et tänapäeval peaks ökonomeetriat õppides seda tegema läbi maatriksalgebra, see võib lisada ühe keerulisusekihi juurde ilma, et aitaks kaasa sisuliste probleemide mõistmisele (kas multikollineaarsust on ikka kõige parem seletada või mõista läbi lause, et maatriks on singulaarne?). Ilmselt asi lihtsalt selles, et ma pole ise kunagi päris maatriksmõtlemist omandanud.

Järgmisena ees Raghuram Rajan'i finantskriis ja Carl Walsh'i monetaarteooria. Mõlemad saavad koledad olema - nõuandeks tulevastele Kieli minejatele - ärge laske endast mingeid jaburaid fotosid alguses teha, nad (eriti hullud on filipiinlased) nõuavad pärast sarnaseid igaühega. Ottaviano oli juba tõeline pähkel.

Varsti hakkan siia vist postitama igatsorti graafikuid palkade kujunemisest viimase kümnendi jooksul. Asjade hulka, millest ma kirjutanud ei ole, on võrreldes eelmise postitusega lisandunud veel:

1) tasuta ja tasulisest kõrgharidusest (ma vist ei olnud seda juba eelmine kord kirjutanud, mitte ei mäleta) - ei mina õiget vastust tea, aga ma tean, et enamik riigi poolt rahastatud kõrgharidust toetavaid inimesi toetavad seda argumentidega, mis kipuvad pisikese järelemõtlemise järel täpselt vastupidisele seisukohale suunama.

2) ma ei kujuta hästi ette, mis paneks mind kirjutama ülevaateartiklit semiootika hetkeseisust või puitkiudplaatide panemisest või millestki muust sarnasest. Toetudes arvatavasti peamiselt endasuguste diletantide blogipostitustele. Ometi avaldas Sirp hiljuti just midagi sellist, autoriks Kaupo Vipp: link.

Kusjuures ma ei saa midagi isegi Sirbile ette heita, ei pea nemad tingimata alati enesele tundmatus valdkonnas Vesipruule tuvastama ja nad käitusid väga õigesti - küsisid kommentaare kahelt majandusinimeselt - magister Andres Arrakult ja akadeemik Urmas Varblaselt. Asi, millest ma aru ei saa, on see, kuidas nood suutsid selle lugemise järel tõsise näoga midagi sinna kõrvale kirjutada, selle asemel, et uurida, kas Sirp ei tahaks avaldada näiteks nende ülevaatelugu meditsiinist, kus peamiselt keskendutaks klaaspüramiidide raviomadustele vms. See tekst lihtsalt sisaldab jaburusi, mis võiks panna (vabandust, peaks panema) majandusmõtlemises veidi kodusolevaid inimesi tõsiselt kukalt kratsima. Tulemusena on meil siis nüüd kultuurihuvilisi inimesi, kelle arusaam ökonoomilisest maailmatunnetusest sama hea kui füüsika kohta Päikesetuulest saaks.
Mitte mingil juhul ei tähenda see, et väljastpoolt eriala ei oleks kellelgi õigust kritiseerida või arvata - lihtsalt olgu väljast- või seestpoolt, mingi arusaamine võiks asjast olla.

Pühapäev, 25. juuli 2010

Hüvasti, Tallinn

Kõndides üksi mööda Tallinna tänavaid
mõtlen, et homme siis ongi see päev

see Sõpruse puiestee lugu kõlas mul täna kella 6 ajal hommikul mööda Toompead jalutades kõrvus. Muuseas - ameeriklased on ikka uskumatud. Üks sealtpärit tervisejooksja suutis Patkuli vaateplatvormile ära eksida - kui ta teist korda õnnetu näoga sinna jooksis, kaart näpus, pakkusin oma abi. Otsis Narva maanteed. (Uskumatu on siis pühapäeva hommikul kell 6 tervisejooksmine, mitte Toompeal ära eksimine). Kolmapäeval otsin mina Kielis ühiselamut.

Aga jah, tänu Kieli maailmamajanduse instituudi otsusele mind oma Advanced Studies Program'i õppemaksust vabastada (huvitav, kas keegi seda 9kEURi maksab ka) ning Kristjan-Jaagu stipile veedan järgmised 10 kuud Saksamaal majanduspoliitika analüüsi tudeerides. Õppejõudude tiim pole paha - esindet on MIT (Rigobon ja Autor), Chicago (hiljutine IMFi peaökonomist Rajan), UCSC (Walsh - monetaarteooria standardõpiku autor), Harvard, UC Davis, Euroopast kah paar. Eks võib aimata, millisele teemale majanduspoliitika-analüüsi loengud tänasel päeval peamiselt keskenduvad, aga tundub, et lisaks saab veidi päris korralikku teooriatausta. Elu näitab, kes kaastudengid olema saavad, ega ma eriti miskit selle programmi kohta uurinud ole. Eile vähemalt vaatasin täpsemalt, kus see Kiel kaardi peal asub.

Doktoritöö lükkub siis vähemasti aasta jälle edasi, aga peale selle olen ma tegelenud veel mitmete asjade mittevalmiskirjutamisega:

1) kinnisvaramaks on majandusteoreetiliselt üks suhteliselt mõistlik maksuviis, aga ta kipub olema teistest maksudest regressiivsem, nii et ma ei üllatuks kui praegused toetajad ühel hetkel vastasteks muutuksid (ja vastupidi).

2) rohelised kipuvad aegajalt reklaami vastu sõna võtma. Pidavat raiskamine olema. Ma pole kirjutanud lihtsat mudelit, mis näitab, et bränding võib olla kõige loodussõbralikum tootmisharu üldse. Kui ma ostaks Coca Cola asemel pidevalt RC Colat, siis jääks mul hunnik raha üle, et osta muud nänni, mille tootmisele kulub tõenäoliselt märksa rohkem toorainet kui CocaCola brändi loomisele. Tõenäoliselt, sest ma ei ole suutnud brändimise tootmisfunktsioonile kuskilt hinnangut leida. Vaatab, mu esimene kursus saab olema open economy macro, vbla inspireerib mind selle mudeli kirjapanekul.

3) majandusteaduse surmast ja ratsionaalsusest. Millalgi 30-ndatel ilmus raamat nimega "The death of economic man". Nüüd kuuleb seda juttu jälle igast august. Mulle aegajalt tundub, et ma loen täiesti teistsuguseid majandusklassikuid, kui need kriitikud. Majandusteooria oma praegusel kujul on surnud siis, kui ratsionaalsuse arvessevõtmine ei aita meil enam mingil põhjusel maailma paremini seletada, mitte siis kui me avastame, et kõik ei käitu absoluutselt ratsionaalselt, püha müristus. Seda on nii mustmiljon korda räägitud, et ma ei saa ajuti aru, miks ma sellest kirjutama peaksin, aga siis loen jälle mingit geniaalset avaldust kelleltki, kellest seda ei ootaks. Lausa majandusteadlastelt (ja ma ei räägi Krugmani jurast).

4) kummal on õigus - fiskaalstimulantidel või -kokkuhoiu pooldajatel? Lihtne vastus - kindlalt ei saa kumbagi väita (mis ei tähenda, et üks neist õige poleks). Aga ma olen püüdnud mõlema poole argumente inimkeeles selgitada. Mõni päev tagasi lubasin kõigile, et saadan peagi drafti ära. Siis unustasin end Keynesi lugema kaheks päevaks. Õnneks on majandus tsükliline, järgmise kriisi ajaks saan selle kindlasti valmis.

5) miks ma ei tahaks olla praegu 15-aastane noormees. Sest tüdrukud lähevad paksuks. Konkurents tüdrukute nimel läheb suuremaks tänu demograafilistele teguritele ning tänastel 15-aastastel poistel läheb raskeks. Seda olen ma juba ca 5 aastat mittekirjutanud (kui mõni foorumipostitus välja jätta).

6) kes meist ei oleks polkovniku lesk? Polkovniku lesk diagnoosis enesel kõikmõeldavaid haigusi. Oli kõige haigem üldse. Samasugune on keskmise netikommentaatori ja majanduse suhe. Ainuke probleem on selles, et ma tahaks seda Polkovniku leske nüüd paberi peal ka nagu igaks juhuks enne lugeda.

7) suurest majandusliku kalkulatsiooni debatist. Seda tahaks Akadeemiasse kirjutada, sest mulle tundub, et sealt tuleb fundamentaalselt oluline küsimuseasetus, mis tänases intellektuaalses diskussioonis tihti tahaplaanile jääb. Aga erinevalt eelmistest teemadest pole mul siin suurt muud peale mõtte.

8) tegelikult on midagi poolüldhuvitavat sahtlis veel ka majanduskasvust ja hariduse signaliseerimis- ning tootlikkust tõstvast väärtusest.

Seda sissekannet teen ma selle nimel, et pääseda psühhosotsiaalsete ohufaktorite, stressi ja neurootilisuse seostest kirjutamisest. Arvestades, et järgmine aasta vaja lisaks loengute kuulamisele suure tõenäosusega analüüsida haridusministeeriumile koolikatkestamise sotsiaalmajanduslike mõju, on lootust, et näete siin tihti igasugu mõtisklusi maast ja ilmast.

Teisipäev, 8. juuni 2010

Kõrgemast haridusest, unrated director cut

Olen viimasel ajal suhelnud ühe Eesti Päevalehe ajakirjanikuga - peamiselt sel teel, et saatnud talle ta küsitud statistikat mõnda aega peale seda, kui tal artikkel trükki läinud. Nii et kui algas diskussioon kõrghariduse teemal, uuris ta, et ega mul selle kohta juhtumisi midagi ütelda ei ole. Tänases EPLis peaks siis ilmuma see, mida ütlesin.

edit: ilmuski - link EPLi loole.

Kuid ma ei saatnud sinna tegelikult teksti, mis ma esialgu kirja panin. Tekkis tunne, et olen liiga lahmiv, heidan kehva valgust ka neile, kes seda mitte ei vääri, elan ennast lihtsalt välja. Samas oli mul see tunne ka kirjutades, kuid mõne kogemuse meenutamine aitas kiiresti üle. Siin ta on - esimese draftina ja ilma edimata, just nii nagu ta mul tookord Moonshine's istudes tuli. Osaliselt kattuv EPLI tekstiga (kirjutet küll erinevatel päevadel, mitte üksteisest arendatud, aga vaatan praegu et nii mõneski kohas täiesti kattuv).

Üks levinud mõte meie kõrghariduse kohta on see, et meil on liiga palju tudengeid. Tegelikult oleme arenenud riikide seas üsna keskmised. Omajagu maas USAst, Kanadast, Rootsist, Soomest - seltskond pole kõige kehvem. Tõsi - kõrgharidussüsteemid on riigiti erinevad, võime rääkida, et meil võib olla rohkem ülikooliharidust, kuid samas antakse aineid, mida meie anname ülikoolis (näiteks ajakirjandus) mujal tihti madalama taseme kõrgkoolides, Soome rakenduskõrgkoolid võivad mõnele meie ülikoolierialale silmad ette teha jne - vahe on üksnes nimes.

Meie probleem ei ole selgelt selles, et kõrgharidust oleks liiga palju (muuseas isegi mitte selles, et äriharidust oleks liiga palju - tööjõust on selle ala inimestest endiselt puudus, mida näitavad ka lõpetanute palganumbrid, probleem on selles, et kehva kõrgharidust on liiga palju.

Ma ei taha teha liiga väga headele õppejõududele, tugevatele õppekavadele (millistest enamik tundub olema reaalainetes). Lisaks räägin siin rohkem enese ja sõprade kogemusest kui uurimistulemuste põhjal - kui doktorantuuri jõudnud olen, siis ilmselgelt erinevad minu ootused paljude teiste tudengite omadest. Minu bakalaureuseõpingutestki möödunud ilmatu aeg. Kuid kõrgkoolidel on aeg vaadata peeglisse ja küsida mitte - kust me saaksime rohkem pappi - vaid, mida me ise saaksime praegu paremini teha? Ja teha on kõvasti.

Süsteem, kus suur tähelepanu publikatsioonidel (tihti ajakirjades, mis tõsiseltvõetavates ülikoolides kulmu kergitama paneb) võtab loomulikult ära aega õpetamiselt. Samas ei ole ka paremat viisi akadeemilise võimekuse signaliseerimiseks, mingigi võimaluse jätmiseks mõnda päris mõttetut tegelast välja vahetada. Ainult et selleks tuleb sisse teha selge vahe artiklite avaldamiskoha suhtes (ma tean, et teistes sotsiaalteadustes on ajakirjade hierarhia märksa nõrgem kui majandusteaduses, kuid vähemalt majanduses on meil kasutada korralikud ajakirjade edetabelid; normaalsed ülikoolid ei arvesta midagi alla top200 ajakirjadest). Ja veel - siitläinud välisdoktorant mainis kunagi, et teda hämmastab suviti Tartu Ülikoolis liikumine. Tühjus, mis hoonetes valitseb. Tema kogemus muust maailmast on, et see on kõige aktiivsem teadusetegemise aeg.

Tagasi õpetamise juurde. Meil on kasutamata ammu läbiproovitud ja igal pool töötav süsteem - vanemate tudengite kasutamine õppeassistentidena, tööde hindajatena. Kallis? Ei ole kallis, see on tudengile tunnustus, uus rida CV-s signaliseerimas tema taset, võimalus töötada koos professoriga, võimalus materjali uuesti ja põhjalikumalt süveneda. Selle "kalli" juures tuleb mulle alati meelde ülikooli visioon neljakordsest keskmisest palgast professoritele. Andke nüüd andeks õppejõud - ma ei leia, et teie palgad oleksid liiga suured, kaugel sellest. Tean doktorante, kes teenivad vähemalt professori palga. Kuid õppejõudude palgad pole üldiselt kusagil väga suured. Veidi pealt kahekordne keskmine USAs. Tõsi, diferentseerumist ei tohi karta ning kui meil on silmapiiril sisuliselt perfektne õppejõud, kes leiab, et ta kolm last panevad ta vastu võtma paremaid pakkumisi kolmandast sektorist, siis lihtsalt tuleb neile pakkumistele vastata. Juhul, kui mõeldakse teaduskonna peale. Mulle lihtsalt on paar korda tundunud, et professorite palgataseme järel tulevate eesmärkide tagaajamiseks on püssirohi juba otsas.

Mitmetes teaduskondades kummitab loomulikult teinegi probleem. Professuur nõuab kogemust ning eruditsiooni, mis saab tekkida üksnes aastate jooksul. Tänapäevase baashariduse saanutel seda veel ei ole.

Olgem ausad - meie lähiajaloos oli periood, kus ülikooli juurde jäid fanaatikud ja need, kes tõepoolest kuhugile mujale ei kõlvanud. Eks me pea veel mõnda aega seda suppi sööma ja keskpärasuse kultuur jääb neid erialasid pikemat aega jälitama. Tänapäeva tippteadus nõuab algusest peale fokusseeritud ettevalmistust, 40-selt suudab ka keskmiselt andekas inimene uut asja heal juhul õpikutasemel selgeks õppida.

Kõik on siis praegu lootusetu? Kuidas võtta. Meil on fanaatilisi õppejõude, kes on tugeval rahvusvahelisel tasemel. Ka meie keskmine tase pole tegelikult laita. Lihtsalt keskpärasuse talujatel pole tippu asja.

Hardo Pajula võrdles epl.ee hiljutises kommentaaris ülikooli reformimise lihtsust surnuaia kolimisega. Tõepoolest - akadeemilise vabaduse nõue annab autonoomia ja puutumatuse. Piaks perspektiivis vajalik ja asendamatu tähendab see seda, et ülikooli ei reformita, neid asendatakse.

Soome ehitas oma kõrgharidusreformi käigus lihtsalt uued koolid keset põldu. Iirimaa ja Korea said alustada põhimõtteliselt nullist. Eestis neid võimalusi sisuliselt pole, kuigi IT-Kolledž näitab teed.

Kas asi läheb paremaks? Ei vist. Teaduskondade põhiküsimus on täna selles, kuidas väheneva tudengite koguhulga tingimustes enese osa võimalikult suureks tõsta. Eks ikka nõuete alandamisega. Nagu tähendaks väiksem rahvaarv seda, et kõlbab ka kehvem haridus. No ei tähenda.

Me oleme seda näinud erialadel, kus riiklik tellimus on kokku tõmmatud. Ma pole kindel, kas tulemus - kehvema tasemega majandus- ja juura-inimesed, suur väljalangevus reaalainete esimestelt kursustelt, on päris see, mida saada sooviti. Kuigi - tõsi - siin on samavõrd süüd müoopselt käituvatel teaduskondadel.

Alternatiiv - enese kokkutõmbamine - tuleb noorte arvelt. Tenuuriga, ehkki mõttetust professorist lahti ei saa. Teisalt - mis järelkasvust me siin üldse räägime? Ma ei ole kindel, et täna majandusteaduskonnas antav doktoriprogramm oleks tugevam varasemast MA-st. Ma ei ole kindel, et tänane majanduse PhD suudaks lugeda tippajakirjades ilmuvaid artikleid, rääkimata nende kirjutamisest.

Ega iga riik peagi enesele õppejõude koolitama. Tulevikus jääb see selgelt välisülikoolide ülesandeks. Kuid seda peab tudeng, kel sellised huvid on, varakult teadma. Peab teadma, et meie haridus ei anna piisavat ettevalmistust korraliku PhD-programmi jaoks ja tegema vastavad valikud.

Mis on meie PhD eesmärk, sellest ma ajuti päris hästi aru ei saa.