Jõudsin kohale!
Tahan teile kohe, juba mõni kuu peale saabumist, teada anda, et jõudsin kenasti Kieli kohale. Hamburgi lennujaamas võttis mind vastu vihm ja kuulus Saksa täpsus. Peale pooleteisttunnist igatunnise bussi ootamist jõudsin just närvi hakata minema, kui teatati, et "vabandame väga, buss tuleb 10 minuti pärast". Viisakad inimesed ikkagi. Ei tulnud. Tuli siis kui järgmine buss tulema pidi.
Kiel oli hall ja vihmane, märgid Ida-Saksamaa pärandist (ehkki täheldasin ka olulist arengut võrreldes muu Ida-Euroopaga!) hakkasid mulle silma veel mõnda aega (umbes selle ajani kui selgus ta olla ikka lääne poolele jäänud). Ei oleks mina oma nõukogude Tallinnalt oodanud kapitalistlikku sõpruslinna. Tallinnas oli Moksva olümpia purjeregatt, Kielis Berliini oma - ju siin mingi loogika leiti.
Elan ma olümpiakülas. Või mis selle kohale pärast sõda taastati (Kiel oli sadamalinn, nüüd on jälle, mõnda aega ei olnud liitlaste initsiatiivil küll ei sadamat ega linna). Minu ühika ees laiutab jahisadam, paar kilomeetrit ühel pool sõjasadam, teist sama palju edasi esimene toidupood. Jõuda tuleb sinna reeglina vihma ja tormi tingimustes (isegi kui päris iga päeva ilmaennustus seda ette ei näe, siis toidu lõppedes kindlasti). Ühikas on väga vinge - üksi toas, 145euri, ainult mingi koristaja käib korra nädalas häirimas (hausmeister kahjuks inglise keelt väga palju ei mõista, nii et ei teagi, palju peaksin juurde maksma, et tollest lahti saada).
Maksmisega on üldse kehvasti siin. Olles teadlik välismaailmas valitsevatest riskidest (aitäh, ema!) võtsin kaasa kaks pangakaarti. Teise jaoks läksin veel SEBi, avasin arve ja tegin kaardi (protsess võttis muuseas maksimaalselt 15 minutit). Siiajõudes ostsin ühe-euro poest rahakoti (kõik muud vajalikud asjad olin loomulikult mõned minutid varem ostnud 3-5 eurot per julk). Panin oma kaardid kenasti uude rahakotti ja kaotasin selle siis ära. Enne jõudsin veel tõdeda, et ümbruskonna toidupoodides mu kaartidega maksta ei saa.
Selle pangaarve avamise 15-minutilise ajakulu märkisin ma muidugi ära põhjusega. Ilma rahata on välismaal kehva olla, mis tekitas minus lihtsameelse mõtte avada arveldusarve kohalikus pangas (igasugu ühikaüüride ülekandeid taheti kah nagu selle kaudu jne). Aga pangad - tuleb välja - töötavad arenenud Läänemaailmas mingi alternatiivse loogika toel. Võiks nagu eeldada, et nad on õnnelikud, kui inimene tuleb sisse ja tahab oma raha neile anda. Võta näpust - värske klient tundub olema midagi nii erakordset, et samal päeval kohe kindlasti lepingut sõlmida ei saa, selleks tuleb eraldi aeg kokku leppida (ja see kokkulepe peab toimuma minimaalselt üks päev enne lepingusõlmimise fakti ennast, testisin kolmes erinevas pangas, kuna mul ei olnud mingit isu jalutada uuesti järgmisel päeval tunnike kesklinna - protsess, mille käigus ma siiamaani reeglina ära eksin). Lepingu sõlmimiseks paluti varuda minimaalselt poolteist tundi, arvestada kahega. Ning tingimata üks saksa keele oskaja tõlgiks kaasa võtta (minu kinnitus, et valdan kirjalikku saksa keelt vabalt, tuli vist liiga hilja - muuseas, kõik see jutt käis nende poolt märksa paremas inglise keeles, kui minul seda ette näidata on). Mina ei tea, mis kohutavaid asju nad sinna lepingusse sisse kirjutavad, et nad ei lase mul usaldada oma teadmisi panganduse standardtingimuste kohta. Ja teadmata see mul nüüd jääbki - olgu minu arveldusarve hooldustasu kaotus neile õppetunniks! Ja motivaatoriks kliendisõbralikkuse suurendamisel (kui midagi, mida ei ole, ikka suurendada saab). See jääb minu panuseks Saksa rahva heaolu kasvatamisel. Kõige sellega seoses olen ma nüüd vist Kapo huviorbiidis - igakuised ülekanded moslemile, kes veel Iraani päritolu, peavad ju olema tänapäeval selgeks riskifaktoriks.
Ahjaa, loengud. Loengud on vinged olnud. Just see kraam, mida Eestist ei saa - tippteadlased kirjeldamas oma ala tänaseid arenguid. Kuulajaskond on suht kirju (peale 11 täisprogrammi võtja käib iga kursust kuulamas veel paarkümmend vahelduvat tegelast - erinevate ülikoolide doktorandid, keskpankurid, WTO tegelased jne, kohale on tuldud USAst, Austraaliast, Lõuna-Koreast keegi pea igas loengus), mistõttu kursused on vähem tehniliste oskuste lihvimisele suunatud kui keskmine economicsi doktorikursus (ehkki ei saa öelda, et mudelite läbilahendamisest ja matemaatilise taibu väljanäitamise võimalustest päris puudust peaks tundma). Matemaatikat võib üksi kodus ka järada, aga tipp-publitseerivate tegelastega loengu käigus või õhtul õllelauas mõtteid vahetada on üksi kodus esialgu raske.
Roberto Rigoboni loengut ei ole võimalik edasi anda. Ma ei üritagi. Juuresolev pilt võib mingi ettekujutuse anda. Tal mõned avalike loengute videod üleval ka, aga see on väga soft stuff. Ütleme nii, et poliitiline ebakorrektsus omandab ta loengutes kvalitatiivselt uue tähenduse. Ei olnud loengukuulajat, riiki ega rahvust, kelle jaoks tal head sõna polnud - ma näiteks sain muu hulgas teada, et näen välja nagu rock-staar. 20 aastat hiljem. Peale 40 aastat drug-abuse'i. Ta võiks samahästi oma loengutesse stand-up comedy pähe pileteid müüa. Seda, et niimoodi on võimalik anda matemaatikast rasvunud avatud majanduse makrot, ma uskunud ei oleks. Fantastiline.
Ühest asjast ei saa ma aru tema puhul - kuis krt on võimalik täiesti ilmse ADHD-ga PhD-ni jõuda? Rääkimata siis full professorist MITis või paduökonomeetria-publikatsioonidest. Need võiksid nagu nõuda paigalpüsimist ühe asja juures. Kusjuures ta pole ainus sarnane, keda tean - üks üsna tuntud Chicago PhD, kellega kokku sattunud, võiks paralleelselt elusa diagnoosina töötada. Noh, annab vähemalt lootust.
David Autor oli kah kole hea. Kohe selge, et intelligentne inimene. Alghariduselt psühholoog. Uurisin talt siis originaalselt, et mis kurivaim paneb psühholoogi tegelema labouriga - väga tehnilise asjaga, mis kipub liikuma ökonomeetria eesliinil või õieti liigutama ökonomeetrilisi meetodeid enesega kaasa.
Suhteline eelis võiks ju olla kusagil käitumusliku ökonoomika vallas. Vastas, et põhjus just selles ongi, et ta psühholoogiat õppinud. Peale kursuse andmist suundus ta muuseas perega Tallinnaga tutvuma. Viisaka inimesena teatas mulle hiljem, et see linn olla talle väga meeldinud (Suhtlusstiili näitena ta eurotuuriaegne autoreply: "I will be conducting operations from a secure, undisclosed location (off the U.S. mainland) through Friday, September 3. Contingent on operational success, I will reply to your message when I'm next in civilian contact.")
Edasi Giovanni Peri ja immigratsioon (ma ei tea, kas ma julgen neid fotosid enam siia lisada, ei taha oma blogiga kuhugile NSFW nimekirja ka sattuda) - mitte sellise suurusjärgu tegelane nagu eelmised, aga ta veel naa noor ka. Äraütlemata ebaitaallaslikult ettevalmistatud ja -kantud (sõltumata diskussioonist suutis ta alati lõpetada viimase slaidi viimase lausega minuti pealt õigel ajal - mis krdi meetodiga, aru ma ei saanud) loeng teemal, millest mul varem õrna aimugi polnud. Nüüd tean rohkem kui vaja. Aga iseenesest täiesti huvitavad meetodid ja mudelid, mida mitmel pool rakendada annab. Peri kohta veel nii palju, et ta on just viimastel kuudel kõvade blogivaidluste keskmes - mitmed tema viimased tööd viitavad immigratsiooni positiivsele mõjule, sellele et immigrandid kipuvad töökohti pigem juurde tekitama kui ära võtma ning et nad pigem täiendavad kui konkureerivad kohaliku tööjõuga (täna ilmus näitek see), mis muidugi selline teema, mis alati kõvasti tolmu üles keerutab. Ses mõttes oli see loeng ka huvitav, et teoreetilised mudelid on praktiliselt üksüheselt samad tööturuökonoomikaga, aga seoses teisttüüpi andmetega on ootused empiirika suhtes kapitaalselt erinevad (ei häiri seal kedagi suurt statistilise olulisuse puudumine vms).
Teine itaallane - Gianmarco Ottaviano ja rahvusvaheline kaubavahetus hävitas mu usu itaallastesse täielikult. No veel metoodilisemalt ei ole võimalik ühte loengut anda. Absoluutne vastand Rigobonile (loengus kaasarääkimine välistatud), aga vähemalt sama populaarne (igast maailma nurgast olid inimesed kohale tulnud, huvitaval kombel polnud minule ta nimi ennem vastu tulnud). Standardmudelid lammutati pulkadeks lahti. Selline kursus, millest ei oska puudust tunda enne kui seda saanud - ma arvan, et enamik meist peab seda seni kõige tugevamaks ja kasulikumaks kursuseks. Selle venna loengutest tuleks DVD-d välja anda - uskumatult metodoloogiliselt antud. Eksam oli lõbus. Nagu ta lubas, mudeleid tuletama ei pidanud - alguspunktina teatas lihtsalt et "kasutades vahetulemusi, mille me loengus tuletasime, näita, et...". Eks ma siis üritasin neid vahetulemusi tuletada, kuidas jõudsin, aga ise oleksin ennast selle jura peale küll joonelt läbi kukutanud. Vaene mees pidi hinded kuskilt laest võtma, sest ma ei usu, et keegi seal midagi mõistlikku tegi (eksamid on üldiselt suhteliselt lihtsaks tehtud). Minu jaoks oli seal laes B (mitte, et ma aru saaksin, mis need hinded seal üldse tähendavad, vist käivad kuidagi "A+"-st "C-"-ni). Ütleme nii, et hindedeflatsiooni selles programmis karta ei ole (seda siis julgustuseks neile, kes tulevikus minna kavatsevad - eksamil läbi kukkuda on väga raske).
Viimane kursus, mis seni toimunud, oli aegridade ökonomeetria - Leonardo Moralese, Kieli instituudi enda tegelase antuna. Kõvasti maatriksarvutusi ja Matlabi (küsisin talt, kas ta teebki oma ökonomeetrilisi asju ainult Matlabis, mõeldes siis sellega, et ehk tarvitab ikka mõnda spetsprogrammi kah; ta vastas, et ei, muidugi mitte, vanemate professoritega koostööd tehes tuleb Gaussi kasutada...). Mul on varajasest noorusest (ehk juba mitu aastat) tegelikult peas poolfilosoofiline küsimus, kas maatriksalgebra tundmine annab midagi maailmamõistmisele juurde? Ja ma ei ole veendunud, et annaks. Ta on mõningate probleemide jaoks mugav notatsiooniviis, aga mulle on ikka tundunud, et ta ei ütle rohkemat maailma kohta, kui arvutuslükati kasutamisoskus. Ma ei ole kindel, et tänapäeval peaks ökonomeetriat õppides seda tegema läbi maatriksalgebra, see võib lisada ühe keerulisusekihi juurde ilma, et aitaks kaasa sisuliste probleemide mõistmisele (kas multikollineaarsust on ikka kõige parem seletada või mõista läbi lause, et maatriks on singulaarne?). Ilmselt asi lihtsalt selles, et ma pole ise kunagi päris maatriksmõtlemist omandanud.
Järgmisena ees Raghuram Rajan'i finantskriis ja Carl Walsh'i monetaarteooria. Mõlemad saavad koledad olema - nõuandeks tulevastele Kieli minejatele - ärge laske endast mingeid jaburaid fotosid alguses teha, nad (eriti hullud on filipiinlased) nõuavad pärast sarnaseid igaühega. Ottaviano oli juba tõeline pähkel.
Varsti hakkan siia vist postitama igatsorti graafikuid palkade kujunemisest viimase kümnendi jooksul. Asjade hulka, millest ma kirjutanud ei ole, on võrreldes eelmise postitusega lisandunud veel:
1) tasuta ja tasulisest kõrgharidusest (ma vist ei olnud seda juba eelmine kord kirjutanud, mitte ei mäleta) - ei mina õiget vastust tea, aga ma tean, et enamik riigi poolt rahastatud kõrgharidust toetavaid inimesi toetavad seda argumentidega, mis kipuvad pisikese järelemõtlemise järel täpselt vastupidisele seisukohale suunama.
2) ma ei kujuta hästi ette, mis paneks mind kirjutama ülevaateartiklit semiootika hetkeseisust või puitkiudplaatide panemisest või millestki muust sarnasest. Toetudes arvatavasti peamiselt endasuguste diletantide blogipostitustele. Ometi avaldas Sirp hiljuti just midagi sellist, autoriks Kaupo Vipp: link.
Kusjuures ma ei saa midagi isegi Sirbile ette heita, ei pea nemad tingimata alati enesele tundmatus valdkonnas Vesipruule tuvastama ja nad käitusid väga õigesti - küsisid kommentaare kahelt majandusinimeselt - magister Andres Arrakult ja akadeemik Urmas Varblaselt. Asi, millest ma aru ei saa, on see, kuidas nood suutsid selle lugemise järel tõsise näoga midagi sinna kõrvale kirjutada, selle asemel, et uurida, kas Sirp ei tahaks avaldada näiteks nende ülevaatelugu meditsiinist, kus peamiselt keskendutaks klaaspüramiidide raviomadustele vms. See tekst lihtsalt sisaldab jaburusi, mis võiks panna (vabandust, peaks panema) majandusmõtlemises veidi kodusolevaid inimesi tõsiselt kukalt kratsima. Tulemusena on meil siis nüüd kultuurihuvilisi inimesi, kelle arusaam ökonoomilisest maailmatunnetusest sama hea kui füüsika kohta Päikesetuulest saaks.
Mitte mingil juhul ei tähenda see, et väljastpoolt eriala ei oleks kellelgi õigust kritiseerida või arvata - lihtsalt olgu väljast- või seestpoolt, mingi arusaamine võiks asjast olla.
1 kommentaar:
Postita kommentaar