teisipäev, 27. märts 2007

Lotman, Locke, Russell, Ramsey ja korterite hinnad Eestis

on kokku saanud viimases Akadeemias (nr 3, 2007). Üle mitme aja üks number, mis võimaldas pea otsast lõpuni läbimist, ja millest osa saab julgelt igaühele tarvitamiseks soovitada. Lisaks leidus selles ka üldiselt haruldasena majandusteemaline artikkel - Jaanus Raimi "Eesti linnakorterite hinnatase 1991-2006 ning selle võrdlus Soomega", mida ma päris kriitikata jätta ei saa. Kõigest järjekorras.

Juri Lotmani Mitte-memuaarid tema sõja-aastatest on tekst, mida tuleb lugeda (ja kui juba korra lugema hakata, siis - Lotman on Lotman - lahti sa temast enam ei saa; avaldatakse see mitmes osas, nii et võibolla on õige aeg seda linki kasutada). Otsekohene kirjeldus perioodist, mis on kuidagi alla surutud naaberrahva kultuurimälust, vähemalt selle identiteetikujundavast osast. Või jah - ilmselt olen ülekohtune nende suhtes, kes seda originaalis lugema sattusid (välja antud ülemöödunud aastal Peterburis). Mu vanaisa sattus samal perioodil Leningradi õppima - seal kolmekümnedate lõpus toimunu oli vaat et räigeim totalitarismidemonstratsioon. Neil polnud siinsete valikut - minna või jääda, võibolla muutis see reaalsusega kohanemise lihtsamaks: too vanaisa, kelle isa ja vend seal maha lasti, läks kaasa Nõukogude armeega, teine - kes siinpool piiri Petserimaal kommunistlikku terrorit kohtas, teise poolega. Aga lugeda Leningradi verinoorte tulevaste intellektuaalide mõtteid Saksamaast või Hispaania kodusõjast, põigetega igapäevaellu (või pigem vastupidi), seda enan Lotmani vestena (mulle tundub, et väidetav lõpliku kohendamise puudumine andis asjale ehk ainult juurde, seda vahetust, mida selliselt tekstilt ootadki) - kes läbi astub, võin laenata.

Akadeemia uue "järjejutuna" hakkas ilmuma Locke'i Essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest eesmärgist. Locke'i originaalkeelsed tekstid on muidugi vabalt netist kättesaadavad aga tõlkija märkused on kah midagi väärt (ja mulle meeldisid peamised tõlkeotsused, võimalik et see nature tõlkimine eesti keelde juba ammu ära lahendatud, aga "loomu-" sobib ses kontekstis ideaalselt). Igaüks (ja esmajärjekorras publitseeriv sotsiaalteadlane) peaks aegajalt lugema midagi sellest kirjutamistraditsioonist - Locke, Mill, Hume (tegelikult suurem osa briti mõtlejatest), vahest ka Voltaire, ja jõudes lähemale tänapäevale - nii keelekasutuses kui mõtteselguses ületamatu Bertrand Russell (kes samuti selle Akadeemia kaante vahele jõudnud). Nende ideedega võib nõustuda või mitte nõustuda, kuid nad annavad selleks võimaluse. See on kirjutamise selgus ja argumentatsiooni stiil, mis eristab neid valgustusjärgsest (ja tänaseni ulatuvast) kontinentaalsest traditsioonist (kus nõustumise või vaidlemise asemel on uputud interpreteerimise ja tõlkimise sisse).

Ma pole enam ammu võimeline konkreetsete poliitiliste mõttekäikude autorlust viima Locke'i, Morus'e, Grotius'e või Hobbes'ini, mistõttu ei taha ma seda teksti kuidagi mingisse konteksti paigutada, kuid oluline on see, mis neis valgustusaja (ok, korrektselt valgustuseelsetes, kuid seda otseselt kujundanud) mõtlejates oli. Nad suutsid rääkida asjast ja asjalikult, mistõttu neid võib vabalt - ja kaasa-, vastu- ning edasimõtlemise naudinguga - lugeda iga vähegi mõtlemisvõimeline kodanik, mis iganes poleks tema eri ala.

Need kaks asja on siis hääd igaühele ühte laupäevahommikut sisustama. Ja muidugi - lk 505 on üks tore loogikaülesanne, mille tarvis vaja küll pool tunnikest süvenemist varuda.

Ülo Lumiste ja Leo Võhandu on tegelenud veidi "koduloo" kirjapanemisega - igalühel, kes eesti keelt pidanud õppima, tekib kange tahtmine mõni inimintellekti piiratud võimsusega paremini arvestav keel produtseerida. Mis on ka igati mõistetav (kui sa just ei ole autistlik geenius, kel eriline anne keelte peale, mistõttu baseerid oma loomuliku eelise ärakasutamiseks tehiskeele justnimelt eesti keelele). Ja neid katseid Lumiste ja Võhandu siis oma tavapärase põhjalikkusega dokumenteerivad. Sellise töövõimega vennad võivad muidugi endale igasugu imelikke harrastusi lubada. Kui buss veel sõidab, võib seda ka lugeda.

Aga nüüd siis Jaanus Raimi "Eesti korterite hinnatasemest", mis päädis arvatavasti esimese Akadeemia tsiteerimisega SLÕhtulehes. Ta on siin tänuväärset tööd teinud ja huvitavaid andmed välja kaevanud (mis tekitas minus tõsise huvi ka tema möödunud aastal Tipis kaitstud PhD-dissertatsiooni lehitseda). Aga kui sul on MA Tartust ja PhD TTÜ-st, siis ma eeldaks veidi sisulisemat Majanduspoliitiliste järelduste ja Kokkuvõtte osa.
Osundan:
"See, et väikelinna korterite keskmine hinnatase on ka tänapäeval neli (!) korda madalam Tallinna äärelinna korterite hinnatasemest, on selgeks näitajaks Eesti senise regionaalpoliitika kesistest tulemustest investeeringute väljapoole suurlinnu (ja nende lähipiirkondi) suunamisel."
Hmm... Ma võin leida kümmekond põhjendust sellele, aga "selge näide investeeringute suunamise ebaõnnestumise osas" jääb sellest tipust küll välja. Kuidas oleks Soomest (see neli korda on tähelepanuväärne võrreldes Soomega) märksa suurema palgadispersiooniga, võibolla on mingi roll sotsialistliku põllumajanduse kaol ja rahva liikumisel väikelinnadest Tallinna? Võibolla ongi Tallinna äärelinnakorterid ebaratsionaalselt ülehinnatud?

Ja siis see tavapärane mure selle asjus, miks elamispinna müügihind ei kajastu THI-s. Lihtsalt väljendudes - kinnisvara ostu peetakse investeerimisotsuseks. Investeerimistoodete hindu ei kajastata THI-s (või peaksime Talse ka sisse võtma?). Elamispind kajastub THI-s läbi tema kasutusväärtuse, mida mõõdetakse üürihindades (ehk eeldatakse, et elamispinna ost on investeering, mis toodab üürihinna suurust tulusust). Ja ei, see pole mitte meie leiutis, vaid ülemaailmne praktika, mille üle arutletud ja kirjutatud küll ja küll. Sama hästi võiksime mõõta meie keskmise palga ostujõudu näiteks Microsofti aktsiates - selle ajaga, kui nende aktsiate väärtus on kasvanud, on kasvanud ka nende oodatav tulusus, nii et sellistest võrdlustest on mõistlik hoiduda.

Pigem oleks siin olnud ideaalne koht populariseerida kahte majandusteooria huvitavat osa:

1) püsiva tulu hüpotees - nii, inimene avastab, et ta teenib täna rohkem. Hullem veel - ta arvab, et teenib homme veel rohkem. Ja intressimäär pole kah esialgu paha. Kuidas selline inimene käitub? Kui ta ootab homse tulu kasvu, suurendab ta tänast tarbimist homse arvelt, aga kui suureneb ka tänane tulu, siis suurendab ta investeeringuid. Mis siis, kui kõige enam pigistabki king just investeerimiskauba tarbimisel - meie elamufond on ajast ja arust, rääkimata sellest, et ruutmeetreid nina peale vähe. Samas on ehitusvõimsused piiratud, mistõttu lühiajaline pakkumiskõver läheb hoogsalt üles. See on ideaalne olukord kinnisvara hinnataseme kasvamiseks, selle ebaproportsionaalseks kasvamiseks erineva tulutasemega piirkondades, aga ka kinnisvaramulli tekkimiseks.

2) võime sellesama püsiva tulu hüpoteesi autori juurde jääda ja analüüsida rahapakkumise mõju, justnimelt viimase kümnekonna aasta monetarismi kriitika ja arenduste vaatevinklist. Mis toimub majanduses, kus rahapakkumine kasvab hoogsalt, aga väliskonkurents hoiab rahvusvaheliselt kaubeldavate kaupade hinnad all? Tõusevad investeerimistoodete hinnad, tõusevad kinnisvara hinnad. Üldse igasuguste naljakate asjade hinnad, sest raha otsib kaupa. See on üks erakordselt huvitav küsimus, millega täna maailmas ka aktiivselt tegeletakse (sest puhas monetaristlik mudel, mis kuni 90-ndateni kenasti töötas, on praegu veidi jännis oma ennustus- ja seletusvõimega). Eestis on see situatsioon veel utreeritum kui USAs (meil on muidugi asi veel põnevam seoses valuutakomiteega), ja üks põhinäitaja, mille kasvu/mulli sellises maailmas ennustatakse, on justnimelt kinnisvarahinnad. Seoses Friedmani lahkumisega käisid need uued teoreetilised arengud isegi tavameediast läbi, ja see oleks võinud olla hea koht neid mainida, või vähemalt arutleda, kuivõrd võivad sellised efektid mõjutada meie viimaste aastate kinnisvaraturgu.

3) kas eestlastes on tekkinud mingi ebaadekvaatne kinnisvaraomamisehullus? Kui palju on täna kinnisvara omada kallim, kui seda üürida? Kui paljud eestlased üürivad kinnisvara ja kui paljud omavad? (no ma tean, et seda ei anna võrreldagi Rootsiga, kus vist 40% peab tarvilikuks kinnisvara omada, aga Rootsi võib olla erijuhtum tänu kommunaalkorteritele) Kui vanalt ostetakse kinnisvara? Mulle tundub küll, et mõned ei pea esmavajaduseks enam mitte elukohta, vaid elukoha omamist. Ja on nõus selle eest kõvasti peale maksma.

Ok, aitab küll, ma tahtsin tegelikult koledal kombel veel kirjutada Ramsey'st, kes selles Akadeemias Russelli universaalide-partikulaaride jaotusele sekundeerib, ja kes on seesama Ramsey, kelle järgi teame Ramsey hinnakujundust avalike hüviste hinna määramise võimalusena ja Ramsey kasvumudelit (ehk siis harilik endogeense säästmismääraga Solow mudel, mida enamik makroõpikuid oma esimeses peatükis tutvustab). Ta on seesama Ramsey, kes elas vaid 26 aastaseks! ja jõudis muu hulgas olla ka Wittgensteini juhendaja, kui too oma PhD saamiseks Cambridges Tractatust kaitses (mille Ramsey tõlkis - 19 aastasena... - inglise keelde; no krt ma närin sellest end ühel päeval, vabandust, kuul, lõpuks läbi!). Aga ta on nii crazy vend, et tema ideede arengust ja sellest, kuidas tema noor isik tõmbas ligi suure osa tolle aja tippintellektuaale, võib ükskord midagi pikemat kirjutada.

...toodud teieni magistritöö kirjutamise asemel

Kommentaare ei ole: