teisipäev, 27. märts 2012

Ühe hüpoteesi lugu - kas iga uus põlvkond on eelmist ületanud?

Meie koolikatkestamise raportist (või õieti kirjeldusest, kuidas erinevate haridustasemetega inimestel täna Eestis läheb) on põhitähelepanu saanud mu poolt raporti esitlusel räägitud lugu noortest (ega ma muidu oleks seda rääkinud, kui ma poleks teda huvitavaks pidanud :)). Ainus jama, et seda peetakse - mitmeti minu enda süül - raporti osaks või tulemuseks, mida ta tegelikult ei ole. Proovin kirjutada, mis ta on:

Olen suht pikka aega mänginud küsimusega võitjate põlvkonna olemasolust. 2004 olen esimest korda andmeid selle pilguga piinanud. Juba tol korral oli näha, et võitjapõlvkonda, kes on üle (vähemalt palgasissetulekult) nii eelnevast kui järgnevast, pole olemas (90-ndatel arvati, et üks põlvkond paneb kõik soojad kohad kinni, järgmistel pole midagi teha).

Mu andmed (Eesti tööjõuuuring ehk ETU) olid liiga kehvad, et teha mingeid järeldusi dünaamikast - kas uus põlvkond kasvatab oma tulu veel kiiremini? Kas vanemal põlvkonnal sõltub uute oludega kohandumiskiirus vanusest? Kas me äkki saame rääkida "majandussüsteemi-spetsiifilisest" inimkapitalist? Seniste, plaanimajanduse-spetsiifiliste teadmiste ja oskustega polnud midagi teha, nüüd tuli uusi hakata üles ehitama. Kuidas erinevad põlvkonnad sellega hakkama said? Need küsimused jäid tookord vastuseta.

Möödunud aastal ehitasin järjekordselt ETU pealt Eesti vanuse-palga profiile ja tulemus tuli see, mida ma üldjoontes teadsin - noortel, kõrgelt haritutel läheb Eestis päris hästi. Aga mulle jäi silma, et 90-ndate alguses lõpetanud tundusid olevat andnud oma kõrgeimapalgalise positsiooni üle 90-ndate lõpus lõpetanuile.



ETU andmed, eriti noorte kohta, ei ole liiga usaldusväärsed - noori ei saa kätte. Selleks, et üldse neid vanuse-palga-profiile saada, panin kokku ETUd 2004-2009, leides iga kvartali kohta absoluutselt mõttetult keerulisel viisil palgaindeksi (sama tulemuse saaks imelihtsalt), et palgatase 2009-ndasse aastasse viia jne. Seejärel silusin neid sellise elukaga nagu loess. Valides parameetreid niimoodi, et kesk- ja põhihariduste kõverate algus hästi istuks (ülesanne nõudis suuremat täpsust just esimestel aastatel), mis oli paras keemia.

See tähendab, et need konkreetsed jooned on üsna suvalised, selle pealt ei saa tegelikult kuidagi öelda, kuskohas see palgatipp on, veel vähem, kuidas dünaamika toimunud. Ma ei osanud Exceli "graafiliste vahenditega" isegi usalduspiire talle ümber panna, aga need on laiad, nagu ette kujutada võib. Nii et ETU andmete pealt, mille alusel see raport valminud, ei saa suurt midagi konkreetset väita.

Küll aga kogunes mulle tasapisi uusi kvaliteetseid andmeid (õieti peab ütlema, et kogunes meile, sest otsisime sellele hüpoteesile katet kogu Centari meeskonnaga), mis viitasid üha uuesti sellele, et enne kriisi läks noortel lõpetajatel väga hästi. 2000-ndate alguses üldkeskhariduse omandanutel läks keskmiselt 5 aastat, et ületada Eesti keskmine aastapalk (st sinna on arvestatud sisse kõik - ka need, kes osalise koormusega jne). Selleks ajaks kui tööturule jõudsid ülikooli lõpetajad, oli keskmine ületatud (ja siin on sees need, kes keskharidusega jäid), mõne aastaga jõuti 30% kõrgemale keskmisest. Eesti õppekeelega kooli aastal 2000 lõpetanud mehe mediaanpalk (nüüd bruto, ennem oli neto!) oli buumi tipuks jõudsalt üle 1000 euro, naiste oma (kes lastetoetust ei saanud) üle 800. See on buumi ajal ka ootuspärane - noored võidavad buumist enam.

Aga ka see ei andnud mulle veel võimalust ütelda, et uued põlvkonnad (ja tegelikult pean ma siin silmas ~viie-aastaseid vahemikke, mitte päris lendusid) ületavad eelmisi.

Kuni ühel hetkel õnnestus meil ühe kolmanda uuringu raames pilk peale heita EMTA andmetelt leitud vanuse-palga profiilidele aastatel 2002 ja 2009. 2002 oli palgatipp kusagil 32-33 kandis. 2009 kusagil 36 juures (need numbrid on nüüd mälu järgi, ei leia üles, kuhu õiged kirja said), sellele järgnes langus suurusjärgus 10% 10 aastaga. Just nende andmete pealt julgen ma ütelda, et ETU pealt vihjamisi paistnu ei ole pelgalt statistiline artefakt. Haridust EMTA andmetel küljes ei ole, kuid ETU pealt tean ma üsna kindlalt, et peamiselt genereerib seda vahet kõrgharidus. Palgatipp liigub edasi, kuid aeglasemalt kui inimesed vananevad. See saab juhtuda ainult siis, kui uued põlvkonnad ületavad eelkäijaid. Kõikidel tõusevad palgad kogemustega, kuid tagantpoolt tulijatel tõusevad aja jooksul vanematest veel kõrgemale.

See viimane annab kokku ühe kole hea loo, mida ma ei jätnud ka kasutamata viimase raporti esitlustel (no keda mu täpne meetod huvitab, ikka see, mis lugu andmed räägivad): me oleme suutnud luua aina paremat inimkapitali. Kui vaadata kuidas need inimesed läbi elu lähevad, siis kogu Eesti inimkapitalivaru (ja see on olulisem kui füüsiline kapital) tõuseb lähiajal veel jõudsalt. Tahate majanduskasvu mootorit? Siin see on! See on tegelikult täpselt see pilt, mida me näha tahaksime. See annab hea aluse optimistlikult tulevikku vaadata ja ütleb teiselt poolt, et meie haridussüsteem toimib. On ju kena lugu! (Kehvem pool on see, et nüüd hakkab peale tulema üha vähem seda uut ja paremat.)

Ainuke probleem on selles, et raportiga pole sel suurt midagi pistmist. Ja täna on siiski tegemist veel hüpoteesiga, millesse mul on küll põhjust piisavalt tugevalt uskuda, et seda väita. Ka kõige halvemal juhul ei ole see reaalsusest kaugel (äkki see kriis pani ikka tänastele 30-stele piduri peale ja 35-sed jäävadki mõneks ajaks tipuks? Võibolla oli kogu 35-ste edu buumi genereeritud ja kriis tõmbas nad alla? Viimast pean üsna vähetõenäoliseks, aga ei saa tegelikult ka välistada).

Nii et täna ei leia te raportist selle kohta midagi mõistlikku, vaid peate uskuma, mida ma EMTA vanuse-palga profiilidest räägin :). Näidata mul neid ei ole ja sellest tegelikult see lugu. Ma ei pannud alguses tähele, et kõik raporteerivad sellest kui raporti tulemusest. Ja nüüd on mul kole paha tunne selle pärast.

Ei saa siin ajakirjanikke ka kuidagimoodi süüdistada, täiesti minu viga. Ise ma seda kuidagi ära ei eristanud vaid kommenteerisin mõnuga. Täna veel saatsin ühele ajakirjanikule õhtul emaili, et kas ta saaks panna kirja, et tegemist mu hinnanguga erinevate andmete pealt, kuid ei tea, kas see ka sisse jõudis.

Ja päris seda, et iga viimane kui lend eelmisest parem, mis vist nüüd pealkirjades, ma ka ei julgeks ütelda - ju seal ikka mingit kõikumist on ja kriis tegelikult külmutas palgatasemed noortel sinna, kus nad olid (2003 ja hiljem üldkeskhariduse omandanutel palgad siiski grupi keskmisena läbi kriisi tõusid - kas mul pole mitte head andmed, järgmine raport on nurga taga :)).

2 kommentaari:

Gert ütles ...

Tunduski veidi kahtlane, kuidas õpingute katkestamise uuringu tulemused hoopis eri põlvkondade edukusega tegelesid. Kui aga sinu hüpoteesi juurde tulla, siis ehk peaks siin arvestama ka võimalusega, et tegu on ühekordse, ütleme "haridustehnoloogilise" šokiga - vanemate töötjate "nõukaaegne haridus" ei ole turule niivõrd atraktiivne kui 1990-tel hariduse omandanute oma, kuid samas ka 2000-tel hariduse omandanutel on võrreldes eelneva kümnendiga vähe uut pakkuda, et eelnevast põlvkonnast eristuda. Või kui trend üle põlvkondade isegi jääb püsima, siis võib põhjuseks saada hoopis teine mehhanism - sinu poolt viidatud haritud noorte puudujääk näiteks.

Unknown ütles ...

Gert - muutuste suurusjärgud ongi väikesed, 0.5% aastas näiteks, ehk nähtavaks muutuvad põlvkondade kaupa, mõne protsendi võrra eristuvad 10 aastat varem ja hiljem lõpetanud. Nii et me ei räägi tõepoolest mingist kvalitatiivsest muutusest, mis sarnaneks nõukogude aja ja uue aja vahega.

Buumil võib väga vabalt olla kandev roll - tõstab tööturul vähem olnuid rohkem. Aga me ei saa kuidagi välistada ka allokatiivse efektiivsuse paranemist - IT hariduse saanu sisenemispalk oli paar aastat tagasi 20KEEK ümber. Mida rohkem järgnevas põlvkonnas neid on, seda kõrgem ka põlvkonna keskmine.

Vaatame. On lootust, et õnnestub ligi pääseda andmetele, mille pealt seda kenasti testida saab. Mitte täna-homme, aga asjad liiguvad sinnasuunas.

Igal juhul - ütleme nii, et kui me oleksime näinud teistsugust pilti, oleks olnud põhjust muretsemiseks. Praegune on see, mida me näha tahame, ehkki võime tõepoolest küsida, mis täpselt seda tekitab.