Greenspani memuaarid - vana republikaan laidab Bushi ja kiidab Clintonit

Libertaarsetel vabariiklastel polnud kuni viimaste aastateni USAs just igapäevaseks kombeks promoda demokraate ja laita konservatiive, aga just sellesse ritta - ja igati õigustatult - on astunud Fedi pikaajaline juht Alan Greenspan oma koheavaldatavates memuaarides.

Poliitilise süsteemi toimimise üks iroonilisi tahke on ikka see, et kõige suuremaid muutusi saavad läbi viia nende muutuste kõige tõenäolisemad vastased. Eestis saaks sisulisel moel lõdvendada kodakondsuspoliitikat üksnes valitsus, kuhu kuulub Isamaaliit; Saksamaal sai sügavamaid sotsiaalpoliitika reforme alustada ainult Schröder, USAs suutis makroökonoomiliselt vastutustundlikult käituda Clinton ning eelarvedefitsiidi lakke lasta Bush. Selle viimase kohta - ja sedakorda sugugi mitte "fed-speakis", vaid väga otse - ütleb memuaarides oma arvamuse Greenspan: "Vabariiklased kaotasid Kongressis oma tee. Nad vahetasid printsiibid võimu vastu. Ja lõpetasid ilma kummagita." ("principle for power" - enamik tõlgiks seda ilmselt "põhimõtted võimu vastu", kuid jäägu mulle mu rõõm korrata oma igapäevast printsiipide poliitika mantrat :) ).

Samas räägib ta Clintonist kui "riskivõtjast", kes muu hulgas eelistas "vaadata vastu faktidele", ja veel: "Valus tõde seisnes selles, et Reagan laenas Clintonilt, ja Clinton pidi tagasi maksma. Mulle avaldas sügavat muljet see, et ta ei üritanud hoida eemale reaalsusest, nagu poliitikud tavaliselt teevad. Ta sundis end elama reaalses maailmas."

Greenspan ütleb kõlavalt ja kuuldavalt välja selle, mida enamik majandusvaatlejaid mõnda aega pomisenud - USA majanduspoliitikat saavad täna konservatiivsemaks muuta üksnes demokraadid ja vabariiklastel läheb vaja vähemalt põlvkonnavahetust, et keegi neid nende eneste väärtuste ja ideede kaitsel tõsiselt võtaks. Olgu see väikeseks hoiatuseks meie tänasele võimuliidule.

Nii palju kui ma arvustusest/eelinfost lugenud olen, tundub tegu olevat tema majanduspoliitilise ja -filosoofilise testamendiga (mitte nüüd valesti mõista, testament kirjutatakse ikka tihtipeale sügaval eluajal), mis võib toimida ka populaarteadusliku makroökonoomika õpikuna - Washington Post igal juhul usub [läbi google newsi saab registreerumata ligi], et see raamat võetakse sõnasõnalt läbi Wall Street'il, otsides vihjeid järgmiste miljardite teenimiseks.

Vaatame, kas õnnestub keegi teaduskonnast ära rääkida, et saaksin siin mõne aja pärast kirjutada oma muljetest päris raamatu kohta.

Kirjutatud MA-töö andmete ühtlustamise asemel

Lugemisest. Kirjutamise asemel.

Hunnik kuid on möödas möödunud sissekandest, kuid mu sõpradel ei maksa muret tunda - seppo pole prokrastineerumist jätnud. Vastupidi.

Ei ole saladus, et magistritöö kirjutamine tähendab ennekõike lugemist. Pole minagi mingi erand. Viimaste kuude jooksul on õnnestunud läbida Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" (ilma ei saa vist varsti enam kellegi jutust aru), Dostojevski "Kuritöö ja karistus" (äraütlemata hea), Saul Bellow "Püüa päeva" (ma saan aru, et selle populaarsuse on määranud tema lühidus), Twaini "Jänki kuningas Arturi õukonnas" (eelista Kivirähku), Goethe "Noore Wertheri kannatused" (kuidas krt ta seda saksa keeles kirjutas?), Dickensi "David Copperfield" (viimane Dickens, mida ma kätte võtan), Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" (sai lubatud, et seda küll lugema ei hakka, aga siis said teised raamatud otsa), Edith Wartoni "Süütuse aeg" (tegelikult jäi ta mul Tallinna ja pooleli), Turgenevi "Isad ja pojad" (täiesti talutav, aga Dostojevski oli parem), Bram Stokeri "Dracula" (mitte midagi 20. sajandi ulme vastu), Kiplingi "Kim" (ilma Indiareisi plaani või mälestuseta võib julgelt riiulile jätta), Emile Zola "Nana" (kirjanduslikult ilus, millega selle väärtus ka tänapäeval piirdub), Daniel Defoe "Robinson Crusoe" (elaksin ma 18-ndal sajandil, oleksin ilukirjanik) ja viimati Solženitsõni "Vähktõvekorpus" (soovitan tõsiselt, mingi elementaarne teadmine Stalini surma järgsest perioodist tuleb lugedes kasuks), lisaks need, mis mulle meelde ei tulnud, pea kaanest kaaneni kõik vahepääl ilmunud Akadeemiad ja suure osa internetti. Ja õige, üksühene sarnasus EPL-i romaaniklassika sarjaga pole juhus. Uue elukoha senikestev riiulipuue tähendab, et need on ainsad raamatud, mis siia aegajalt (sõltuvana mu esivanema külastustest) ilmuvad. Akadeemia tuleb kah postkasti.

Nii et edukalt on õnnestunud end septembrini välja vedada. Ega muud hullu polekski, kui mu juhendaja poleks mõni päev tagasi saatnud välja kirja, mille kohaselt ma järgmisel kolmapäeval õppetooli seminaril oma magistritööd tutvustan.

Sissekande eest võlgnete tänu magistritöö teema väljamõtlemise sunnile.