pühapäev, 25. juuli 2010

Hüvasti, Tallinn

Kõndides üksi mööda Tallinna tänavaid
mõtlen, et homme siis ongi see päev

see Sõpruse puiestee lugu kõlas mul täna kella 6 ajal hommikul mööda Toompead jalutades kõrvus. Muuseas - ameeriklased on ikka uskumatud. Üks sealtpärit tervisejooksja suutis Patkuli vaateplatvormile ära eksida - kui ta teist korda õnnetu näoga sinna jooksis, kaart näpus, pakkusin oma abi. Otsis Narva maanteed. (Uskumatu on siis pühapäeva hommikul kell 6 tervisejooksmine, mitte Toompeal ära eksimine). Kolmapäeval otsin mina Kielis ühiselamut.

Aga jah, tänu Kieli maailmamajanduse instituudi otsusele mind oma Advanced Studies Program'i õppemaksust vabastada (huvitav, kas keegi seda 9kEURi maksab ka) ning Kristjan-Jaagu stipile veedan järgmised 10 kuud Saksamaal majanduspoliitika analüüsi tudeerides. Õppejõudude tiim pole paha - esindet on MIT (Rigobon ja Autor), Chicago (hiljutine IMFi peaökonomist Rajan), UCSC (Walsh - monetaarteooria standardõpiku autor), Harvard, UC Davis, Euroopast kah paar. Eks võib aimata, millisele teemale majanduspoliitika-analüüsi loengud tänasel päeval peamiselt keskenduvad, aga tundub, et lisaks saab veidi päris korralikku teooriatausta. Elu näitab, kes kaastudengid olema saavad, ega ma eriti miskit selle programmi kohta uurinud ole. Eile vähemalt vaatasin täpsemalt, kus see Kiel kaardi peal asub.

Doktoritöö lükkub siis vähemasti aasta jälle edasi, aga peale selle olen ma tegelenud veel mitmete asjade mittevalmiskirjutamisega:

1) kinnisvaramaks on majandusteoreetiliselt üks suhteliselt mõistlik maksuviis, aga ta kipub olema teistest maksudest regressiivsem, nii et ma ei üllatuks kui praegused toetajad ühel hetkel vastasteks muutuksid (ja vastupidi).

2) rohelised kipuvad aegajalt reklaami vastu sõna võtma. Pidavat raiskamine olema. Ma pole kirjutanud lihtsat mudelit, mis näitab, et bränding võib olla kõige loodussõbralikum tootmisharu üldse. Kui ma ostaks Coca Cola asemel pidevalt RC Colat, siis jääks mul hunnik raha üle, et osta muud nänni, mille tootmisele kulub tõenäoliselt märksa rohkem toorainet kui CocaCola brändi loomisele. Tõenäoliselt, sest ma ei ole suutnud brändimise tootmisfunktsioonile kuskilt hinnangut leida. Vaatab, mu esimene kursus saab olema open economy macro, vbla inspireerib mind selle mudeli kirjapanekul.

3) majandusteaduse surmast ja ratsionaalsusest. Millalgi 30-ndatel ilmus raamat nimega "The death of economic man". Nüüd kuuleb seda juttu jälle igast august. Mulle aegajalt tundub, et ma loen täiesti teistsuguseid majandusklassikuid, kui need kriitikud. Majandusteooria oma praegusel kujul on surnud siis, kui ratsionaalsuse arvessevõtmine ei aita meil enam mingil põhjusel maailma paremini seletada, mitte siis kui me avastame, et kõik ei käitu absoluutselt ratsionaalselt, püha müristus. Seda on nii mustmiljon korda räägitud, et ma ei saa ajuti aru, miks ma sellest kirjutama peaksin, aga siis loen jälle mingit geniaalset avaldust kelleltki, kellest seda ei ootaks. Lausa majandusteadlastelt (ja ma ei räägi Krugmani jurast).

4) kummal on õigus - fiskaalstimulantidel või -kokkuhoiu pooldajatel? Lihtne vastus - kindlalt ei saa kumbagi väita (mis ei tähenda, et üks neist õige poleks). Aga ma olen püüdnud mõlema poole argumente inimkeeles selgitada. Mõni päev tagasi lubasin kõigile, et saadan peagi drafti ära. Siis unustasin end Keynesi lugema kaheks päevaks. Õnneks on majandus tsükliline, järgmise kriisi ajaks saan selle kindlasti valmis.

5) miks ma ei tahaks olla praegu 15-aastane noormees. Sest tüdrukud lähevad paksuks. Konkurents tüdrukute nimel läheb suuremaks tänu demograafilistele teguritele ning tänastel 15-aastastel poistel läheb raskeks. Seda olen ma juba ca 5 aastat mittekirjutanud (kui mõni foorumipostitus välja jätta).

6) kes meist ei oleks polkovniku lesk? Polkovniku lesk diagnoosis enesel kõikmõeldavaid haigusi. Oli kõige haigem üldse. Samasugune on keskmise netikommentaatori ja majanduse suhe. Ainuke probleem on selles, et ma tahaks seda Polkovniku leske nüüd paberi peal ka nagu igaks juhuks enne lugeda.

7) suurest majandusliku kalkulatsiooni debatist. Seda tahaks Akadeemiasse kirjutada, sest mulle tundub, et sealt tuleb fundamentaalselt oluline küsimuseasetus, mis tänases intellektuaalses diskussioonis tihti tahaplaanile jääb. Aga erinevalt eelmistest teemadest pole mul siin suurt muud peale mõtte.

8) tegelikult on midagi poolüldhuvitavat sahtlis veel ka majanduskasvust ja hariduse signaliseerimis- ning tootlikkust tõstvast väärtusest.

Seda sissekannet teen ma selle nimel, et pääseda psühhosotsiaalsete ohufaktorite, stressi ja neurootilisuse seostest kirjutamisest. Arvestades, et järgmine aasta vaja lisaks loengute kuulamisele suure tõenäosusega analüüsida haridusministeeriumile koolikatkestamise sotsiaalmajanduslike mõju, on lootust, et näete siin tihti igasugu mõtisklusi maast ja ilmast.