Nii, kes Tartu Postimeest lugema ei juhtu, neile siis ka nii palju teadmiseks, et prokrastineerumiseks on ka teisi viise peale blogi täitmise - vahepeal tegin oma ajakirjandusliku debüüdi. Fotograafil õnnestus ka edukalt jäädvustada kõik minu distinktsed omadused (peale "r"-i), mis kullipilgulistel kommentaatoritel loomulikult märkamata ei jäänud :)
Sõna teooria tuleb samast kreeka tüvest, mis teater (koht kus vaadatakse; teooria on siis millelegi keskendumine, millegi vaatlemine), teoreetik on algselt teatrivaataja. Selline aktiivne vaatleja, tänapäeva mõttes teatrikriitik, kes nähtu üle arutleb, interpreteerib. Stsenarist või lavastaja on oma loomingus vaba, ta pole seotud millegi muu, kui vajadusega tekitada vaatajas emotsiooni, panna vaataja nägema ja mõtlema seda, mida ta tahab. Ta pole koormatud kohustusest ütelda midagi olemasoleva kohta. Erinevalt dramaatikust on teoreetiku vabadus selgelt piiratud - sellega, mida ta näeb, vaatleb, millele ta keskendub, lisaks (soovitatavalt) argumenteeritud arutlustega nähtu üle.
Hea küll, etümoloogia kasutamine teadmise hankimisel, või - hullem veel - põhjendamisel on väljaspool keeleteadust umbes sama palju väärt kui Ars Magna - masin 13-ndast sajandist, mis koosnes kontsentrilistest üksteise peale asetatud suurenevatest ringidest, iga ringi äärel hunnik sõnu, mis siis ringide keerutamisel lauseid moodustasid. Midagi selle seltskonnamängu laadset, kus igaüks kirjutab paberile sõna või lause, nägemata, mida eelkirjutaja kirjutanud on. Pärast tore lugeda, mis välja tuleb. Ongi tore, ainult et kas see ütleb nüüd rohkem midagi meetodi kasutaja või maailma kohta, on iseasi. Ars Magna looja nimi oli muuseas Ramon Lull. Teadaolevalt puudub seos ühe eestikeelse sõna etümoloogiaga.
Sõna "teooria" etümoloogiline seos teatriga tuli mulle meelde, kui sattusime Rein Jüriadoga Oeconomicumi kohvikus mingil põhjusel ärijuhtimise teaduslike aluste üle mõtisklema ja ta draamani jõudis. Viidates ühele artiklile [Nørreklit 2003 The Balanced Scorecard - what is the score?], milles analüüsitakse Balanced Scorecardi tehnika "dramaatilist" võidukäiku finantsarvestuses.
Minu suhe finantsarvestusega juhtub olema umbes sama, mis klimbisupiga - kokkupuutel tekib vastastikune ebameeldivustunne, mis tuleb küll teinekord situatsiooni arvestades ületada, nii et egama konkreetselt selle teema kohta hästi sõna võtta oska. Pole ka artiklis kritiseeritavat raamatut, mis balanced scorecard'ile aluse pani, ise lugenud.
Nørreklit vaatleb raamatu kirjutamisstiili, ning väidab, et see rõhub kõigele muule, kui ratsionaalsele põhjendamisele. Stiil on raamatul äraütlemata hea, ainult et draama, ja mitte akadeemilise töö reeglite järgi.
Täiesti võimalik, et Nørreklit pingutab ajuti üle. See on mu meelest üks nn dekonstruktsionistliku metodoloogia põhivigasid alati olnud - leitakse ja põhjendatakse tihti päris kenasti ära (artikli esimene peatükk on üks intelligentsemaid lühisissejuhatusi teemasse, mida lugema olen sattunud), et mõni lähenemine viskab koos pesuveega välja lapse, kuid hakatakse seejärel ise hoogsalt lapse pähe pesuvett analüüsima. Raamatuvorm on vabam kui dissertatsiooni oma, ning nõuda, et seal iga lause oleks sisukas, on suht mõttetu. Olulisem on see, et argumentatsioon ja kommentaarid vähemalt mõnevõrra eristatavad oleksid (või nojah - eeldusel, et argumendid üleüldse olemas on).
Kuid ma mõistan täiesti Nørreklit'i frustratsiooni sellist teksti lugedes, "gurundus" või "draama" ongi tänapäevaseid turundus- ja juhtimistekste läbivalt iseloomustav omadus. Mis ei oleks väga suur probleem - las ta siis olla nii, keerulisemaid kontseptsioone on võimalik muuta vähemalt intuitiivselt arusaadavaks ka neile, kes asjast päris täpselt aru ei saa. Aga tihti, ei, üldjuhul juhtub, et midagi muud peale selle draama ei olegi. Kui selle draama stsenaarium pole mitte teooria, millest lavastaja üle käinud, vaid kui ainsad reeglid, mis kehtivad, on draama omad, ilma ühegi nõudeta midagi reaalsuse kohta ütelda, siis mis põrgu päralt me seda õpetlikuks või teaduslikuks nimetame.
Vähemalt selle artikli (viide uuesti neile, kes seda veel avanud ei ole) sissejuhatava ning kokkuvõtva osa ("Putting the results into perspective") läbilugemine tuleb igaleühele, kel kokkupuude juhtimisteadustega, ainult kasuks (kui ka vahepealne võib teinekord tähenärimisena tunduda).
Probleem on selles, et tegu pole kaugeltki mitte üksikjuhtumiga. Minu bakalaureusekraad on turundusest, mul on mõningane kogemus reaalsest turundustegevusest. See on ala, millest peaksin midagi teadma. Ja mul pole mitte ühtegi head sõna ütelda turundusteaduse tänase seisu kohta. Mitte Eestis, vaid üleüldiselt, kogu maailmas. Paremal juhul tegeletakse XIX sajandi kombel klassifitseerimisega, sedagi pideva ämbrikolina saatel. Puudub enesekriitiline reflektsioon. Lisan siia veidi kohandatult paar lõiku, mis tegelikult kirjutatud kuus-seitse aastat tagasi, veel turundustudengina:
Tänapäeva üldlevinud turundusõpikutes on võimalik leida hulgaliselt teaduslikult kontrollimata või ümberlükatud väiteid. Golder kirjeldab neist ühte [nö brändide püsivuse kohta käivat], jälgides Kotleri [üks peamiseid turundusgurusid] väidet tema 1997. aasta õpikust – 19 ettevõtet 25st on säilitanud oma liidripositsiooni 60 aasta jooksul (1923 - 1983), mis peagi levis üle teistesse õpikutesse. Kotler oli kenasti viidanud teadusartiklile, kus küll selliseid numbreid ei leidunud, olemas olid nad aga artikli poolt viidatud algallikas, milleks osutus väikese reklaamiettevõtte juhi artikkel Advertising Age's...
Rakendades samadele algandmetele teaduslikke meetodeid (õieti jättes rakendamata ebateaduslikke), saab Golder kolm korda kehvema tulemuse.
Armstrong viitab oma juhtimisteaduste hetkeolukorda teravalt kritiseerivas ülevaates eksperimentaalsetele tulemustele, mille kohaselt Bostoni maatriksi kasutamine otsustusprotsessis tähendab ettevõtjale reeglina vähemkasumlikke otsuseid [Bostoni maatriks on siis see, mis jagab tooted lähtuvalt turukasvust ning suhtelisest turuosast rahalehmadeks jne], ja teisele uurimusele, mille kohaselt turuosa-eesmärk ei paranda pika perspektiivi kasumlikkust [jällegi vastupidiselt turundusõpiku soovitusele]. Näidates suhtumist teistesse juhtimisteaduse kontseptsioonidesse püstitab ta hüpoteesi, mille kohaselt missiooni määratlemine võib ettevõtetele kokkuvõttes osutuda kahjulikuks tegevuseks.
Armstrong ja Schultz töötasid läbi üheksa peamist turundusõpikut (sh [Kotler 1988]), leidsid neist 566 normatiivset väidet, millest üksnes 20 omas mingit teaduslikku alust, mida võiks seeläbi kvalifitseerida „mõttekat printsiipi pakkuvaks".
Me eelistame iga kell teatrit ja draamat teooriale. Ok, milles siis probleem on, kui meile seda pakutakse? Etendusi nagu "Tappev turundus 2007 aasta sügistalvisel hooajal" või "Uus tase organisatsioonijuhtimises - automaatkäigukasti ajastu". Mis veelgi toredam, mul pole ühtegi kahtlust selles, et see draama töötab. Ma olen näinud neid inimesi järgmine päev tööle tulemas. See töötab, annab powerit ja motivatsiooni igapäevaseks äritegevuseks.
Seesama sisemine motivatsioon ongi ettevõtlust peamiselt edasi viiv jõud, selle puudumine üks olulisemaid piiravaid tegureid. Teaduslikult ratsionaalne analüüsivõime pole ettevõtluses päris ebavajalik, kuid see on ka kõike muud kui ainumäärav (kõrgema intellektiga saadakse tippjuhiks nooremalt, vanemas eas aitavad edasi teised omadused, muuseas - üks laiaulatuslikum vastavasisuline uuring ei näita mingit korrelatsiooni USA turundusjuhtide palga ning staatuse ja omandatud turunduskraadi vahel, vähemalt peale esimest tööaastat mitte).
Et milles siis probleem on? Selles, et võibolla on ettevõtjale odavam tööpäeva hommikul üheskoos Spartacust vaadata. Ma usun, et selle mõju produktiivsusele on ekvivalentne suvalise juhtimiskoolitusega. Akadeemial on aga põhjust aeg maha võtta ja veidi mõtelda mida ja kuidas edasi teha. Akadeemilise sektori konkurentsieelis Hollywoodi ees võib peituda mujal kui meelelahutuses.
Libertaarsetel vabariiklastel polnud kuni viimaste aastateni USAs just igapäevaseks kombeks promoda demokraate ja laita konservatiive, aga just sellesse ritta - ja igati õigustatult - on astunud Fedi pikaajaline juht Alan Greenspan oma koheavaldatavates memuaarides.
Poliitilise süsteemi toimimise üks iroonilisi tahke on ikka see, et kõige suuremaid muutusi saavad läbi viia nende muutuste kõige tõenäolisemad vastased. Eestis saaks sisulisel moel lõdvendada kodakondsuspoliitikat üksnes valitsus, kuhu kuulub Isamaaliit; Saksamaal sai sügavamaid sotsiaalpoliitika reforme alustada ainult Schröder, USAs suutis makroökonoomiliselt vastutustundlikult käituda Clinton ning eelarvedefitsiidi lakke lasta Bush. Selle viimase kohta - ja sedakorda sugugi mitte "fed-speakis", vaid väga otse - ütleb memuaarides oma arvamuse Greenspan: "Vabariiklased kaotasid Kongressis oma tee. Nad vahetasid printsiibid võimu vastu. Ja lõpetasid ilma kummagita." ("principle for power" - enamik tõlgiks seda ilmselt "põhimõtted võimu vastu", kuid jäägu mulle mu rõõm korrata oma igapäevast printsiipide poliitika mantrat :) ).
Samas räägib ta Clintonist kui "riskivõtjast", kes muu hulgas eelistas "vaadata vastu faktidele", ja veel: "Valus tõde seisnes selles, et Reagan laenas Clintonilt, ja Clinton pidi tagasi maksma. Mulle avaldas sügavat muljet see, et ta ei üritanud hoida eemale reaalsusest, nagu poliitikud tavaliselt teevad. Ta sundis end elama reaalses maailmas."
Greenspan ütleb kõlavalt ja kuuldavalt välja selle, mida enamik majandusvaatlejaid mõnda aega pomisenud - USA majanduspoliitikat saavad täna konservatiivsemaks muuta üksnes demokraadid ja vabariiklastel läheb vaja vähemalt põlvkonnavahetust, et keegi neid nende eneste väärtuste ja ideede kaitsel tõsiselt võtaks. Olgu see väikeseks hoiatuseks meie tänasele võimuliidule.
Nii palju kui ma arvustusest/eelinfost lugenud olen, tundub tegu olevat tema majanduspoliitilise ja -filosoofilise testamendiga (mitte nüüd valesti mõista, testament kirjutatakse ikka tihtipeale sügaval eluajal), mis võib toimida ka populaarteadusliku makroökonoomika õpikuna - Washington Post igal juhul usub [läbi google newsi saab registreerumata ligi], et see raamat võetakse sõnasõnalt läbi Wall Street'il, otsides vihjeid järgmiste miljardite teenimiseks.
Vaatame, kas õnnestub keegi teaduskonnast ära rääkida, et saaksin siin mõne aja pärast kirjutada oma muljetest päris raamatu kohta.
Kirjutatud MA-töö andmete ühtlustamise asemel
Hunnik kuid on möödas möödunud sissekandest, kuid mu sõpradel ei maksa muret tunda - seppo pole prokrastineerumist jätnud. Vastupidi.
Ei ole saladus, et magistritöö kirjutamine tähendab ennekõike lugemist. Pole minagi mingi erand. Viimaste kuude jooksul on õnnestunud läbida Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" (ilma ei saa vist varsti enam kellegi jutust aru), Dostojevski "Kuritöö ja karistus" (äraütlemata hea), Saul Bellow "Püüa päeva" (ma saan aru, et selle populaarsuse on määranud tema lühidus), Twaini "Jänki kuningas Arturi õukonnas" (eelista Kivirähku), Goethe "Noore Wertheri kannatused" (kuidas krt ta seda saksa keeles kirjutas?), Dickensi "David Copperfield" (viimane Dickens, mida ma kätte võtan), Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" (sai lubatud, et seda küll lugema ei hakka, aga siis said teised raamatud otsa), Edith Wartoni "Süütuse aeg" (tegelikult jäi ta mul Tallinna ja pooleli), Turgenevi "Isad ja pojad" (täiesti talutav, aga Dostojevski oli parem), Bram Stokeri "Dracula" (mitte midagi 20. sajandi ulme vastu), Kiplingi "Kim" (ilma Indiareisi plaani või mälestuseta võib julgelt riiulile jätta), Emile Zola "Nana" (kirjanduslikult ilus, millega selle väärtus ka tänapäeval piirdub), Daniel Defoe "Robinson Crusoe" (elaksin ma 18-ndal sajandil, oleksin ilukirjanik) ja viimati Solženitsõni "Vähktõvekorpus" (soovitan tõsiselt, mingi elementaarne teadmine Stalini surma järgsest perioodist tuleb lugedes kasuks), lisaks need, mis mulle meelde ei tulnud, pea kaanest kaaneni kõik vahepääl ilmunud Akadeemiad ja suure osa internetti. Ja õige, üksühene sarnasus EPL-i romaaniklassika sarjaga pole juhus. Uue elukoha senikestev riiulipuue tähendab, et need on ainsad raamatud, mis siia aegajalt (sõltuvana mu esivanema külastustest) ilmuvad. Akadeemia tuleb kah postkasti.
Nii et edukalt on õnnestunud end septembrini välja vedada. Ega muud hullu polekski, kui mu juhendaja poleks mõni päev tagasi saatnud välja kirja, mille kohaselt ma järgmisel kolmapäeval õppetooli seminaril oma magistritööd tutvustan.
Sissekande eest võlgnete tänu magistritöö teema väljamõtlemise sunnile.
on kokku saanud viimases Akadeemias (nr 3, 2007). Üle mitme aja üks number, mis võimaldas pea otsast lõpuni läbimist, ja millest osa saab julgelt igaühele tarvitamiseks soovitada. Lisaks leidus selles ka üldiselt haruldasena majandusteemaline artikkel - Jaanus Raimi "Eesti linnakorterite hinnatase 1991-2006 ning selle võrdlus Soomega", mida ma päris kriitikata jätta ei saa. Kõigest järjekorras.
Juri Lotmani Mitte-memuaarid tema sõja-aastatest on tekst, mida tuleb lugeda (ja kui juba korra lugema hakata, siis - Lotman on Lotman - lahti sa temast enam ei saa; avaldatakse see mitmes osas, nii et võibolla on õige aeg seda linki kasutada). Otsekohene kirjeldus perioodist, mis on kuidagi alla surutud naaberrahva kultuurimälust, vähemalt selle identiteetikujundavast osast. Või jah - ilmselt olen ülekohtune nende suhtes, kes seda originaalis lugema sattusid (välja antud ülemöödunud aastal Peterburis). Mu vanaisa sattus samal perioodil Leningradi õppima - seal kolmekümnedate lõpus toimunu oli vaat et räigeim totalitarismidemonstratsioon. Neil polnud siinsete valikut - minna või jääda, võibolla muutis see reaalsusega kohanemise lihtsamaks: too vanaisa, kelle isa ja vend seal maha lasti, läks kaasa Nõukogude armeega, teine - kes siinpool piiri Petserimaal kommunistlikku terrorit kohtas, teise poolega. Aga lugeda Leningradi verinoorte tulevaste intellektuaalide mõtteid Saksamaast või Hispaania kodusõjast, põigetega igapäevaellu (või pigem vastupidi), seda enan Lotmani vestena (mulle tundub, et väidetav lõpliku kohendamise puudumine andis asjale ehk ainult juurde, seda vahetust, mida selliselt tekstilt ootadki) - kes läbi astub, võin laenata.
Akadeemia uue "järjejutuna" hakkas ilmuma Locke'i Essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest eesmärgist. Locke'i originaalkeelsed tekstid on muidugi vabalt netist kättesaadavad aga tõlkija märkused on kah midagi väärt (ja mulle meeldisid peamised tõlkeotsused, võimalik et see nature tõlkimine eesti keelde juba ammu ära lahendatud, aga "loomu-" sobib ses kontekstis ideaalselt). Igaüks (ja esmajärjekorras publitseeriv sotsiaalteadlane) peaks aegajalt lugema midagi sellest kirjutamistraditsioonist - Locke, Mill, Hume (tegelikult suurem osa briti mõtlejatest), vahest ka Voltaire, ja jõudes lähemale tänapäevale - nii keelekasutuses kui mõtteselguses ületamatu Bertrand Russell (kes samuti selle Akadeemia kaante vahele jõudnud). Nende ideedega võib nõustuda või mitte nõustuda, kuid nad annavad selleks võimaluse. See on kirjutamise selgus ja argumentatsiooni stiil, mis eristab neid valgustusjärgsest (ja tänaseni ulatuvast) kontinentaalsest traditsioonist (kus nõustumise või vaidlemise asemel on uputud interpreteerimise ja tõlkimise sisse).
Ma pole enam ammu võimeline konkreetsete poliitiliste mõttekäikude autorlust viima Locke'i, Morus'e, Grotius'e või Hobbes'ini, mistõttu ei taha ma seda teksti kuidagi mingisse konteksti paigutada, kuid oluline on see, mis neis valgustusaja (ok, korrektselt valgustuseelsetes, kuid seda otseselt kujundanud) mõtlejates oli. Nad suutsid rääkida asjast ja asjalikult, mistõttu neid võib vabalt - ja kaasa-, vastu- ning edasimõtlemise naudinguga - lugeda iga vähegi mõtlemisvõimeline kodanik, mis iganes poleks tema eri ala.
Need kaks asja on siis hääd igaühele ühte laupäevahommikut sisustama. Ja muidugi - lk 505 on üks tore loogikaülesanne, mille tarvis vaja küll pool tunnikest süvenemist varuda.
Ülo Lumiste ja Leo Võhandu on tegelenud veidi "koduloo" kirjapanemisega - igalühel, kes eesti keelt pidanud õppima, tekib kange tahtmine mõni inimintellekti piiratud võimsusega paremini arvestav keel produtseerida. Mis on ka igati mõistetav (kui sa just ei ole autistlik geenius, kel eriline anne keelte peale, mistõttu baseerid oma loomuliku eelise ärakasutamiseks tehiskeele justnimelt eesti keelele). Ja neid katseid Lumiste ja Võhandu siis oma tavapärase põhjalikkusega dokumenteerivad. Sellise töövõimega vennad võivad muidugi endale igasugu imelikke harrastusi lubada. Kui buss veel sõidab, võib seda ka lugeda.
Aga nüüd siis Jaanus Raimi "Eesti korterite hinnatasemest", mis päädis arvatavasti esimese Akadeemia tsiteerimisega SLÕhtulehes. Ta on siin tänuväärset tööd teinud ja huvitavaid andmed välja kaevanud (mis tekitas minus tõsise huvi ka tema möödunud aastal Tipis kaitstud PhD-dissertatsiooni lehitseda). Aga kui sul on MA Tartust ja PhD TTÜ-st, siis ma eeldaks veidi sisulisemat Majanduspoliitiliste järelduste ja Kokkuvõtte osa.
Osundan:
"See, et väikelinna korterite keskmine hinnatase on ka tänapäeval neli (!) korda madalam Tallinna äärelinna korterite hinnatasemest, on selgeks näitajaks Eesti senise regionaalpoliitika kesistest tulemustest investeeringute väljapoole suurlinnu (ja nende lähipiirkondi) suunamisel."
Hmm... Ma võin leida kümmekond põhjendust sellele, aga "selge näide investeeringute suunamise ebaõnnestumise osas" jääb sellest tipust küll välja. Kuidas oleks Soomest (see neli korda on tähelepanuväärne võrreldes Soomega) märksa suurema palgadispersiooniga, võibolla on mingi roll sotsialistliku põllumajanduse kaol ja rahva liikumisel väikelinnadest Tallinna? Võibolla ongi Tallinna äärelinnakorterid ebaratsionaalselt ülehinnatud?
Ja siis see tavapärane mure selle asjus, miks elamispinna müügihind ei kajastu THI-s. Lihtsalt väljendudes - kinnisvara ostu peetakse investeerimisotsuseks. Investeerimistoodete hindu ei kajastata THI-s (või peaksime Talse ka sisse võtma?). Elamispind kajastub THI-s läbi tema kasutusväärtuse, mida mõõdetakse üürihindades (ehk eeldatakse, et elamispinna ost on investeering, mis toodab üürihinna suurust tulusust). Ja ei, see pole mitte meie leiutis, vaid ülemaailmne praktika, mille üle arutletud ja kirjutatud küll ja küll. Sama hästi võiksime mõõta meie keskmise palga ostujõudu näiteks Microsofti aktsiates - selle ajaga, kui nende aktsiate väärtus on kasvanud, on kasvanud ka nende oodatav tulusus, nii et sellistest võrdlustest on mõistlik hoiduda.
Pigem oleks siin olnud ideaalne koht populariseerida kahte majandusteooria huvitavat osa:
1) püsiva tulu hüpotees - nii, inimene avastab, et ta teenib täna rohkem. Hullem veel - ta arvab, et teenib homme veel rohkem. Ja intressimäär pole kah esialgu paha. Kuidas selline inimene käitub? Kui ta ootab homse tulu kasvu, suurendab ta tänast tarbimist homse arvelt, aga kui suureneb ka tänane tulu, siis suurendab ta investeeringuid. Mis siis, kui kõige enam pigistabki king just investeerimiskauba tarbimisel - meie elamufond on ajast ja arust, rääkimata sellest, et ruutmeetreid nina peale vähe. Samas on ehitusvõimsused piiratud, mistõttu lühiajaline pakkumiskõver läheb hoogsalt üles. See on ideaalne olukord kinnisvara hinnataseme kasvamiseks, selle ebaproportsionaalseks kasvamiseks erineva tulutasemega piirkondades, aga ka kinnisvaramulli tekkimiseks.
2) võime sellesama püsiva tulu hüpoteesi autori juurde jääda ja analüüsida rahapakkumise mõju, justnimelt viimase kümnekonna aasta monetarismi kriitika ja arenduste vaatevinklist. Mis toimub majanduses, kus rahapakkumine kasvab hoogsalt, aga väliskonkurents hoiab rahvusvaheliselt kaubeldavate kaupade hinnad all? Tõusevad investeerimistoodete hinnad, tõusevad kinnisvara hinnad. Üldse igasuguste naljakate asjade hinnad, sest raha otsib kaupa. See on üks erakordselt huvitav küsimus, millega täna maailmas ka aktiivselt tegeletakse (sest puhas monetaristlik mudel, mis kuni 90-ndateni kenasti töötas, on praegu veidi jännis oma ennustus- ja seletusvõimega). Eestis on see situatsioon veel utreeritum kui USAs (meil on muidugi asi veel põnevam seoses valuutakomiteega), ja üks põhinäitaja, mille kasvu/mulli sellises maailmas ennustatakse, on justnimelt kinnisvarahinnad. Seoses Friedmani lahkumisega käisid need uued teoreetilised arengud isegi tavameediast läbi, ja see oleks võinud olla hea koht neid mainida, või vähemalt arutleda, kuivõrd võivad sellised efektid mõjutada meie viimaste aastate kinnisvaraturgu.
3) kas eestlastes on tekkinud mingi ebaadekvaatne kinnisvaraomamisehullus? Kui palju on täna kinnisvara omada kallim, kui seda üürida? Kui paljud eestlased üürivad kinnisvara ja kui paljud omavad? (no ma tean, et seda ei anna võrreldagi Rootsiga, kus vist 40% peab tarvilikuks kinnisvara omada, aga Rootsi võib olla erijuhtum tänu kommunaalkorteritele) Kui vanalt ostetakse kinnisvara? Mulle tundub küll, et mõned ei pea esmavajaduseks enam mitte elukohta, vaid elukoha omamist. Ja on nõus selle eest kõvasti peale maksma.
Ok, aitab küll, ma tahtsin tegelikult koledal kombel veel kirjutada Ramsey'st, kes selles Akadeemias Russelli universaalide-partikulaaride jaotusele sekundeerib, ja kes on seesama Ramsey, kelle järgi teame Ramsey hinnakujundust avalike hüviste hinna määramise võimalusena ja Ramsey kasvumudelit (ehk siis harilik endogeense säästmismääraga Solow mudel, mida enamik makroõpikuid oma esimeses peatükis tutvustab). Ta on seesama Ramsey, kes elas vaid 26 aastaseks! ja jõudis muu hulgas olla ka Wittgensteini juhendaja, kui too oma PhD saamiseks Cambridges Tractatust kaitses (mille Ramsey tõlkis - 19 aastasena... - inglise keelde; no krt ma närin sellest end ühel päeval, vabandust, kuul, lõpuks läbi!). Aga ta on nii crazy vend, et tema ideede arengust ja sellest, kuidas tema noor isik tõmbas ligi suure osa tolle aja tippintellektuaale, võib ükskord midagi pikemat kirjutada.
...toodud teieni magistritöö kirjutamise asemel
Postitused
Kommentaarid
