Kõrgemast haridusest, unrated director cut

Olen viimasel ajal suhelnud ühe Eesti Päevalehe ajakirjanikuga - peamiselt sel teel, et saatnud talle ta küsitud statistikat mõnda aega peale seda, kui tal artikkel trükki läinud. Nii et kui algas diskussioon kõrghariduse teemal, uuris ta, et ega mul selle kohta juhtumisi midagi ütelda ei ole. Tänases EPLis peaks siis ilmuma see, mida ütlesin.

edit: ilmuski - link EPLi loole.

Kuid ma ei saatnud sinna tegelikult teksti, mis ma esialgu kirja panin. Tekkis tunne, et olen liiga lahmiv, heidan kehva valgust ka neile, kes seda mitte ei vääri, elan ennast lihtsalt välja. Samas oli mul see tunne ka kirjutades, kuid mõne kogemuse meenutamine aitas kiiresti üle. Siin ta on - esimese draftina ja ilma edimata, just nii nagu ta mul tookord Moonshine's istudes tuli. Osaliselt kattuv EPLI tekstiga (kirjutet küll erinevatel päevadel, mitte üksteisest arendatud, aga vaatan praegu et nii mõneski kohas täiesti kattuv).

Üks levinud mõte meie kõrghariduse kohta on see, et meil on liiga palju tudengeid. Tegelikult oleme arenenud riikide seas üsna keskmised. Omajagu maas USAst, Kanadast, Rootsist, Soomest - seltskond pole kõige kehvem. Tõsi - kõrgharidussüsteemid on riigiti erinevad, võime rääkida, et meil võib olla rohkem ülikooliharidust, kuid samas antakse aineid, mida meie anname ülikoolis (näiteks ajakirjandus) mujal tihti madalama taseme kõrgkoolides, Soome rakenduskõrgkoolid võivad mõnele meie ülikoolierialale silmad ette teha jne - vahe on üksnes nimes.

Meie probleem ei ole selgelt selles, et kõrgharidust oleks liiga palju (muuseas isegi mitte selles, et äriharidust oleks liiga palju - tööjõust on selle ala inimestest endiselt puudus, mida näitavad ka lõpetanute palganumbrid, probleem on selles, et kehva kõrgharidust on liiga palju.

Ma ei taha teha liiga väga headele õppejõududele, tugevatele õppekavadele (millistest enamik tundub olema reaalainetes). Lisaks räägin siin rohkem enese ja sõprade kogemusest kui uurimistulemuste põhjal - kui doktorantuuri jõudnud olen, siis ilmselgelt erinevad minu ootused paljude teiste tudengite omadest. Minu bakalaureuseõpingutestki möödunud ilmatu aeg. Kuid kõrgkoolidel on aeg vaadata peeglisse ja küsida mitte - kust me saaksime rohkem pappi - vaid, mida me ise saaksime praegu paremini teha? Ja teha on kõvasti.

Süsteem, kus suur tähelepanu publikatsioonidel (tihti ajakirjades, mis tõsiseltvõetavates ülikoolides kulmu kergitama paneb) võtab loomulikult ära aega õpetamiselt. Samas ei ole ka paremat viisi akadeemilise võimekuse signaliseerimiseks, mingigi võimaluse jätmiseks mõnda päris mõttetut tegelast välja vahetada. Ainult et selleks tuleb sisse teha selge vahe artiklite avaldamiskoha suhtes (ma tean, et teistes sotsiaalteadustes on ajakirjade hierarhia märksa nõrgem kui majandusteaduses, kuid vähemalt majanduses on meil kasutada korralikud ajakirjade edetabelid; normaalsed ülikoolid ei arvesta midagi alla top200 ajakirjadest). Ja veel - siitläinud välisdoktorant mainis kunagi, et teda hämmastab suviti Tartu Ülikoolis liikumine. Tühjus, mis hoonetes valitseb. Tema kogemus muust maailmast on, et see on kõige aktiivsem teadusetegemise aeg.

Tagasi õpetamise juurde. Meil on kasutamata ammu läbiproovitud ja igal pool töötav süsteem - vanemate tudengite kasutamine õppeassistentidena, tööde hindajatena. Kallis? Ei ole kallis, see on tudengile tunnustus, uus rida CV-s signaliseerimas tema taset, võimalus töötada koos professoriga, võimalus materjali uuesti ja põhjalikumalt süveneda. Selle "kalli" juures tuleb mulle alati meelde ülikooli visioon neljakordsest keskmisest palgast professoritele. Andke nüüd andeks õppejõud - ma ei leia, et teie palgad oleksid liiga suured, kaugel sellest. Tean doktorante, kes teenivad vähemalt professori palga. Kuid õppejõudude palgad pole üldiselt kusagil väga suured. Veidi pealt kahekordne keskmine USAs. Tõsi, diferentseerumist ei tohi karta ning kui meil on silmapiiril sisuliselt perfektne õppejõud, kes leiab, et ta kolm last panevad ta vastu võtma paremaid pakkumisi kolmandast sektorist, siis lihtsalt tuleb neile pakkumistele vastata. Juhul, kui mõeldakse teaduskonna peale. Mulle lihtsalt on paar korda tundunud, et professorite palgataseme järel tulevate eesmärkide tagaajamiseks on püssirohi juba otsas.

Mitmetes teaduskondades kummitab loomulikult teinegi probleem. Professuur nõuab kogemust ning eruditsiooni, mis saab tekkida üksnes aastate jooksul. Tänapäevase baashariduse saanutel seda veel ei ole.

Olgem ausad - meie lähiajaloos oli periood, kus ülikooli juurde jäid fanaatikud ja need, kes tõepoolest kuhugile mujale ei kõlvanud. Eks me pea veel mõnda aega seda suppi sööma ja keskpärasuse kultuur jääb neid erialasid pikemat aega jälitama. Tänapäeva tippteadus nõuab algusest peale fokusseeritud ettevalmistust, 40-selt suudab ka keskmiselt andekas inimene uut asja heal juhul õpikutasemel selgeks õppida.

Kõik on siis praegu lootusetu? Kuidas võtta. Meil on fanaatilisi õppejõude, kes on tugeval rahvusvahelisel tasemel. Ka meie keskmine tase pole tegelikult laita. Lihtsalt keskpärasuse talujatel pole tippu asja.

Hardo Pajula võrdles epl.ee hiljutises kommentaaris ülikooli reformimise lihtsust surnuaia kolimisega. Tõepoolest - akadeemilise vabaduse nõue annab autonoomia ja puutumatuse. Piaks perspektiivis vajalik ja asendamatu tähendab see seda, et ülikooli ei reformita, neid asendatakse.

Soome ehitas oma kõrgharidusreformi käigus lihtsalt uued koolid keset põldu. Iirimaa ja Korea said alustada põhimõtteliselt nullist. Eestis neid võimalusi sisuliselt pole, kuigi IT-Kolledž näitab teed.

Kas asi läheb paremaks? Ei vist. Teaduskondade põhiküsimus on täna selles, kuidas väheneva tudengite koguhulga tingimustes enese osa võimalikult suureks tõsta. Eks ikka nõuete alandamisega. Nagu tähendaks väiksem rahvaarv seda, et kõlbab ka kehvem haridus. No ei tähenda.

Me oleme seda näinud erialadel, kus riiklik tellimus on kokku tõmmatud. Ma pole kindel, kas tulemus - kehvema tasemega majandus- ja juura-inimesed, suur väljalangevus reaalainete esimestelt kursustelt, on päris see, mida saada sooviti. Kuigi - tõsi - siin on samavõrd süüd müoopselt käituvatel teaduskondadel.

Alternatiiv - enese kokkutõmbamine - tuleb noorte arvelt. Tenuuriga, ehkki mõttetust professorist lahti ei saa. Teisalt - mis järelkasvust me siin üldse räägime? Ma ei ole kindel, et täna majandusteaduskonnas antav doktoriprogramm oleks tugevam varasemast MA-st. Ma ei ole kindel, et tänane majanduse PhD suudaks lugeda tippajakirjades ilmuvaid artikleid, rääkimata nende kirjutamisest.

Ega iga riik peagi enesele õppejõude koolitama. Tulevikus jääb see selgelt välisülikoolide ülesandeks. Kuid seda peab tudeng, kel sellised huvid on, varakult teadma. Peab teadma, et meie haridus ei anna piisavat ettevalmistust korraliku PhD-programmi jaoks ja tegema vastavad valikud.

Mis on meie PhD eesmärk, sellest ma ajuti päris hästi aru ei saa.